Calais

Calais
	[ kalɛ ]
prantsuse	Calais
pikardi	Calés
lääneflaami	Kales
	Calais' lipp Calais' vapp
	Pindala: 33,5 km²
	Elanikke: 67 380 (1.01.2021)
	Koordinaadid: 50° 57′ N, 1° 51′ E

Calais on sadamalinn Pas-de-Calais' departemangus, mille alamprefektuur ta on. Kuigi Calais on suurim linn Pas-de-Calais' departemangus, on departemangu prefektuur selle suuruselt kolmas linn Arras. Calais'st avaneb vaade Calais' väinale, La Manche'i kitsaimale osale, mis on seal vaid 34 km lai ja mis on Inglismaale lähim Prantsusmaa linn. Doveri valged kaljud on selgel päeval Calais'st hõlpsasti näha. Calais on Prantsusmaa ja Inglismaa vaheliste parvlaevade peamine sadam ning alates 1994. aastast ühendab Eurotunnel lähedalasuvat Coquellesi raudteed pidi Folkestone'iga.

Tänu oma asukohale on Calais alates keskajast olnud suur sadam ning väga oluline transpordi- ja kaubanduskeskus Inglismaaga. Calais läks Inglise kontrolli alla pärast seda, kui Inglismaa kuningas Edward III 1347. aastal linna vallutas, millele järgnes 1360. aastal leping, mis määras Calais' ametlikult Inglise võimu alla. Calais kasvas õitsvaks villatootmise keskuseks ja seda hakati kutsuma "Inglise krooni säravaimaks juveeliks" tänu oma suurele tähtsusele tina-, plii-, pitsi- ja villakaubanduse väravana. Calais jäi inglaste kontrolli alla kuni selle vallutamiseni Prantsusmaa poolt 1558. aastal. Teise maailmasõja ajal tehti linn praktiliselt maatasa: 1940. aasta mais oli see pealetungivate Saksa vägede strateegilise pommitamise sihtmärk, kes vallutasid selle Calais' piiramise ajal. Sakslased ehitasid rannikule tohutuid punkreid, et valmistuda rakettide väljalaskmiseks Inglismaale.

Calais' linna vanem osa (tuntud kui Calais-Nord) asub tehissaarel, mida ümbritsevad kanalid ja sadamad. Linna uuem osa St-Pierre asub lõunas ja kagus. Vanalinna keskel asub Place d'Armes, kus seisab Tour du Guet ehk vahitorn, 13. sajandil ehitatud rajatis, mida kasutati majakana kuni 1848. aastani, mil sadamasse ehitati uus tuletorn. Place'ist kagus on Notre-Dame'i kirik, mis ehitati Calais' Inglise okupatsiooni ajal. Väidetavalt on see ainus Inglise perpendikulaarstiilis ehitatud kirik kogu Prantsusmaal. Selles kirikus abiellus endine Prantsusmaa president Charles de Gaulle Yvonne Vendroux'ga. Place'ist lõunas ja Parc St Pierre'i vastas on Hôtel-de-ville (raekoda) ja 20. sajandi algusest pärit kellatorn. Tänapäeval külastab Calais'd üle 10 miljoni inimese aastas. Peale selle, et Calais on oluline transpordisõlm, on see ka märkimisväärne kalasadam ja kalaturunduse keskus ning umbes 3000 inimest töötab endiselt pitsitööstuses, mille poolest linn samuti kuulus on.

Calais' sadam

Ajalugu

Varajane ajalugu

Allikad piirkonna varase asustusajaloo kohta on piiratud. Mõnikord väidetakse, et roomlased nimetasid asulat Caletumiks ja et see oli Julius Caesari Britanniasse tungimise lähtekoht. Caeseri sissetungi aruannetes aga nime Caletum ei esine. Caesar kirjeldab oma lähtekohta kui Portus Itiust, mis arvatakse olevat olnud Boulogne'i lähedal. Sel ajal oli Calais saar Põhjameres.

Calais oli sajandeid Inglismaa eelpost, kui see oli saar, mida ümbritsesid sood ja mida oli mandrilt raske rünnata. Mingil ajal enne 10. sajandit võis see olla hollandikeelne kaluriküla liivarannal, mida toetavad kivikesed ja oja ning mille Aa jõe varakeskaegse suudmeala lääneservas asus looduslik sadam. Kui kivi- ja liivaseljandik ulatus Calais'st itta, arenes selle taga asuv sadam sooks, kui estuaar järk-järgult muda ja turbaga täitus. Seejärel kaevati kanalid Saint-Omeri, varem estuaari tipus asunud kaubanduskeskuse ja kolme lääne-, kesk- ja idapoolse vastloodud rannikukoha vahele: vastavalt Calais, Gravelines ja Dunkerque. Flandria krahv täiustas Calais'd 997. aastal ja Boulogne'i krahv kindlustas seda 1224. aastal.

Esimene dokument, mis mainib selle kogukonna olemasolu, on linnaharta, mille Boulogne'i krahv Mathieu d'Alsace andis 1181. aastal Gérard de Gueldre'ile; Calais'st sai seega Boulogne'i krahvkonna osa. 1189. aastal randus Richard I Lõvisüda dokumentide kohaselt Calais's oma reisil Kolmandasse ristisõtta.

14.–15. sajand; Pale of Calais

Pikemalt artiklis Pale of Calais

"Le Devouement des Bourgeois de Calais 1347", "Calais' kodanike pühendumus". Hainault' Philippa anub kuningas Edward III-t, et see säästaks kuue vabatahtliku elud märtrisurma eest. 19. sajandi seinamaaling nõukogu saalis, Hôtel de Ville, Calais

Inglise villakaubanduse huvid ja Inglismaa kuninga Edward III väited olla Prantsusmaa kuningriigi pärija viisid 1346. aastal Inglismaa ja Prantsusmaa vahelise Crécy lahinguni, millele järgnes 1347. aastal Calais' piiramine ja vallutamine Edwardi poolt. Vihane Inglise kuningas nõudis linnakodanikele kättemaksu selle eest, et nad nii kaua vastu pidasid ("kangekaelne kaitse"), ja käskis linna elanikkonda en masse tappa. Ta nõustus aga neid säästma tingimusel, et kuus peamist kodanikku tulevad tema juurde, paljapäi ja paljajalu ning köied kaelas, ning annavad end surma. Nende saabumisel andis ta käsu nende hukkamiseks, kuid andis neile armu, kui tema kuninganna Hainault' Philippa anus teda nende elusid säästa. Seda sündmust meenutab 1895. aastal linna püstitatud üks Auguste Rodini kuulsaim skulptuur "Calais' kodanikud" (Les Bourgeois de Calais). Kuigi kuningas Edward säästis delegatsiooni liikmete elu, tõrjus ta välja enamiku prantslastest ja asustas linna inglastega. Edward kinnitas samal aastal (1347) uuesti Calais' linnaharta, mille oli varem andnud Artois' krahvinna.

Kaardil 1477. aasta olukord koos Calais', Inglise *Pale'i* ja naaberkrahvkondadega

1360. aasta Brétigny lepinguga määrati Guînes, Marck ja Calais – ühiselt "Pale of Calais" – igaveseks Inglise võimu alla, kuid see ülesanne viidi ellu mitteametlikult ja ainult osaliselt. 9. veebruaril 1363 muudeti linn põhisadamaks. See jäi 1379. aastast Thérouanne'i diötseesi osaks, säilitades kirikliku sideme Prantsusmaaga.

Linna hakati kutsuma "Inglise krooni säravaimaks juveeliks", kuna see on tina-, plii-, riide- ja villakaubanduse värav. Selle tollitulud ulatusid kohati kolmandikuni Inglise valitsuse tuludest, kusjuures kõige olulisem element oli vill. Selle umbes 12 000-lisest elanikkonnast oli kuni 5400 seotud villakaubandusega. Calais' kuberner või kapten oli tulus ja kõrgelt hinnatud avalik amet; kuulus Richard Whittington oli 1407. aastal samaaegselt nii Londoni ülemlinnapea kui ka Calais' linnapea.

Fail:MarchesOfCalaisTempHenryVIII.jpg

Calais' sood temp. Henry VIII. (ülal: lõuna, all: põhi): "Cales Market" tsitadellis, näidatud all, ülal "Gyenes Castel", all vasakul "Graveling", all paremal "Sand Gat"

Calais'd peeti aastaid Inglismaa kuningriigi lahutamatuks osaks ja selle esindajad istusid Inglise parlamendis. Inglaste jätkuv valdus Calais's sõltus aga kallilt hooldatud kindlustustest, kuna linnal puudus igasugune looduslik kaitse. Calais' ülalpidamine oli kulukas äri, mida Prantsusmaa ja Burgundia väed sageli proovile panid, ning lähedal kulges Prantsusmaa-Burgundia piir. Briti ajaloolane Geoffrey Elton märkis kord: "Calais – kallis ja kasutu – oli parem see kaotada kui hoida". Inglise võimu kestus Calais' üle oli suures osas Burgundia ja Prantsusmaa vahelise vaenu tagajärg: mõlemad pooled ihaldasid linna, kuid eelistasid näha, et kodumaise rivaali asemel kontrollib seda Inglismaa. Patiseisu murdis Prantsuse krooni võit Burgundia üle, millele järgnes Jeanne d'Arci viimane lahing Compiègne'i piiramine 1430. aastal ning hertsogkonna hilisem liitmine Prantsusmaaga.

16. sajand

1532. aastal külastas Calais'd Inglise kuningas Henry VIII ja tema mehed arvutasid välja, et linnas on umbes 2400 voodikohta ja talle umbes 2000 hobuse pidamiseks. Pärast kuninglikku visiiti reformiti 1536. aastal linna juhtimist, eesmärgiga tugevdada sidemeid Inglismaaga. Selle sammu osana sai Calais'st parlamendipiirkond, kes saatis burgesse Inglismaa parlamendi alamkotta.

1552. aasta septembris reetis inglise seikleja Thomas Stukley, kes oli mõnda aega prantslaste teenistuses olnud, Londoni võimudele mõned prantslaste plaanid vallutada Calais, millele järgnenuks randumine Inglismaale. Stukley ise võis olla nende plaanide autor.

7. jaanuaril 1558 saatis Prantsusmaa kuningas Henri II Guise'i hertsogi François juhitud väed, kes piirasid Calais'd. Kui prantslased ründasid, suutsid nad inglasi üllatada kriitilises tugevuspunktis Fort Nieulay ja lüüsiväravad, mis võinuks ründajad üle ujutada, jäid avamata. Inglismaa kuninganna Mary I pidas kaotust kohutavaks õnnetuseks. Kui ta uudist kuulis, ütles ta väidetavalt: "Kui ma olen surnud ja avatud, leiate 'Philipi' [tema abikaasa] ja 'Calais' mu südames lebamas". Calais' ümbruse piirkond, mida tollal tunti Calaisis nime all, nimetati prantslaste poolt selle taastamise mälestuseks ümber Pays Reconquis'iks ("Tagasivallutatud riik"). Mõiste kasutamine meenutab Hispaania rekonkistat, millega prantslased olid kindlasti tuttavad – ja kuna see toimus Hispaaniaga peetava sõja kontekstis (Felipe II oli sel ajal kuninganna Mary kaasa), võis see olla mõeldud tahtliku tögamisena.

Hispaanlased vallutasid linna 24. aprillil 1596 Austria ertshertsogi Albrechti sissetungi käigus lähedalasuvast Hispaania Madalmaadest, kuid 1598. aasta mais tagastati see Vervinsi rahuga Prantsusmaale.

17. sajandist Esimese maailmasõjani

Calais jäi oluliseks merelinnaks ja salakaubaveo keskuseks kogu 17. sajandi vältel. Järgmise sajandi jooksul hakkas Calais' sadam aga järk-järgult seisma jääma, kuna lähedalasuvad Boulogne-sur-Meri ja Dunkerque'i sadamad hakkasid tõusma ja konkureerima.

Prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpus ei häirinud Calais'd ja hukkamisi ei toimunud.

1805. aastal võõrustas Calais osa Napoleoni armeest ja sissetungilaevastikust mitu kuud enne sissetungi katkestamist Britanniasse. 1818. aasta oktoobrist detsembrini kasutas Briti armee Calais'd oma väljasõidusadamana, et pärast Waterloo-järgse Prantsusmaa okupeerimist koju naasta. Kindral Murray määras Manley Poweri jälgima Briti vägede evakueerimist Prantsusmaalt. Südamlikud suhted olid selleks ajaks taastatud ja 3. detsembril kirjutas Calais' linnapea Powerile kirja, et avaldada tänu tema "prantslaste ja Calais' linna kaalutletud kohtlemise eest pardalemineku ajal".

Rahvaarv oli 1847. aastal 12 580, paljud neist inglased. See oli üks peamisi sadamaid Briti reisijatele Euroopasse.

Esimeses maailmasõjas saabusid Briti ekspeditsiooniväed Calais'sse teel lähedalasuvale rindejoonele, lõigates läbi Nord-Pas-de-Calais ja Flandria. Calais oli Läänerindele relvade ja tugevduste tarnimise võtmesadam. 1930. aastatel oli linn tuntud kui poliitiliselt sotsialistlik tugipunkt.

Teine maailmasõda

Calais tehti Teise maailmasõja ajal praktiliselt maatasa. 1940. aasta mais oli see pealetungivate Saksa vägede põhieesmärk ja sai viimase kaitse – Calais' piiramise – sündmuspaigaks, mis tõmbas suure hulga Saksa vägesid mitmeks päevaks vahetult enne Dunkerque'i lahingut eemale. Kokku 3000 Briti ja 800 Prantsuse sõdurit, keda abistasid kuningliku mereväe sõjalaevad, tõrjusid 22.–27. maini 1940 10. tankidiviisi rünnakuid. Linna tegid maatasa suurtükivägi ja sööstpommitamine ning 3800-mehelisest kaitseväest evakueeriti enne linna langemist vaid 30 inimest. See võis aidata kaasa operatsioonile Dynamo, liitlasvägede evakueerimisele Dunkerque'ist, kuna 10. tankidiviis oleks osalenud Dunkerque'i perimeetril, kui ta poleks olnud Calais's hõivatud. 1940. aasta 26. mai ja 4. juuni vahel põgenes Dunkerque'is sakslaste eest u. 330 000 liitlasväelast.

Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal sai sellest Saksa vägede komandopunkt Pas-de-Calais/Flandria piirkonnas ja see oli väga tugevalt kindlustatud, kuna sakslased uskusid üldiselt, et liitlased tungivad sealt peale. Seda kasutati ka lendavate V1 pommide stardipaigana ja suurema osa sõjast kasutasid sakslased seda piirkonda raudteesuurtükkide kohana, et pommitada Inglismaa kagunurka. 1943. aastal ehitasid nad rannikule tohutuid punkreid, et valmistuda rakettide väljalaskmiseks Kagu-Inglismaale. Hoolimata suurtest ettevalmistustest kaitseks dessantrünnaku vastu, toimus liitlaste sissetung D-päeval Normandias kaugel läänes. Calais'd pommitati tugevalt, püüdes katkestada Saksa sidet ja veenda neid, et liitlased võtavad sissetungil sihikule Pas-de-Calais (mitte Normandia). Linna, mis oli selleks ajaks suures osas varemeis, piiras 1944. aasta 25. septembri ja 1. oktoobri vahel ja vabastas kindral Daniel Spry 3. Kanada jalaväediviis. 27. veebruaril 1945 koges Calais oma viimast pommirünnakut – seekord kuningliku õhuväe pommitajate poolt, kes pidasid linna Dunkerque'iks, mis oli tol ajal veel Saksa vägede poolt okupeeritud. Pärast sõda ehitati ajaloolist linna vähe üles ja enamik hooneid on tänapäevased.

21. sajand – rändeprobleemid

Pikemalt artiklis Migrandid Calais' ümbruses

Alates 1999. aastast või varem hakkas Calais' lähiümbrusse saabuma üha suurem hulk illegaalseid immigrante ja varjupaigataotlejaid, kes elavad Calais' džunglis, milline hüüdnimi on antud mitmele ajutisele laagrile. Inimesed elasid seal, kui nad üritasid siseneda Suurbritanniasse, pugedes salaja veoautodele, parvlaevadele, autodele või rongidele, mis sõidavad läbi Calais' sadama või Eurotunneli Calais' terminali, või oodates oma Prantsusmaa varjupaigataotluste menetlemist. Inimesed olid segu Varjupaigataotlejatest ja majandusmigrantidest Darfurist, Afganistanist, Süüriast, Iraagist, Eritreast ja teistest vähearenenud või konfliktidest räsitud Aafrika ja Aasia riikidest.

Calais' rändekriis tõi 2015. aasta suvel kaasa pingete suurenemise Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa vahel. Ühendkuningriik süüdistas Prantsusmaad selles, et too ei teinud piisavalt, et takistada migrantide sisenemist Eurotunnelisse, ega püüdnud laiendada piiri äärde ehitatud tarasid. Suurbritannia peaminister David Cameron tegi avalduse, milles ütles, et illegaalsed immigrandid saadetakse Ühendkuningriigist välja isegi siis, kui nad saarele jõuavad. Et heidutada migrante ja pagulasi Calais' rongibussidele hüppamast, rajas Ühendkuningriigi valitsus tara ümber Eurotunneli kompleksi, kus sõidukeid Calais' rongibussidele laetakse.

26. oktoobril 2016 teatasid Prantsuse ametivõimud, et laager on puhastatud. 2017. aasta jaanuariks oli naasnud 500–1000 migranti, enamasti saatjata alaealised, kes elasid Calais's karmilt ning on sellest ajast alates seal viibinud.

Geograafia ja kliima

Kaart, mis näitab Calais'd seoses Londoni ja Pariisiga

Calais asub Calais' väina ääres, mis tähistab La Manche'i ja Põhjamere vahelist piiri, ning paikneb Eurotunneli vastasotsas, 40 km Doverist. Selgel päeval saab üle väina vaadata Doveri valgeid kaljusid. Peale selle, et see on oluline sadam ning pardaleminek Prantsusmaa ja Inglismaa vahel, on see paljude suurte raudtee- ja maanteevõrkude tuum ning ühendatud maanteede kaudu Arrasi, Lensi, Béthune'i ja Saint-Omeriga. Dunkerque asub u 37 km ida pool. Calais asub Prantsusmaa pealinnast Pariisist 236 km põhja pool ehk u 295 km autoga sõites. Calais' vald külgneb põhja pool La Manche'iga, lääne pool Sangatte'i ja Coquelles'iga, lõuna pool Coulogne'iga ning ida pool Marckiga. Linna tuumikala jaguneb müüride vahele jäävaks vanalinnaks ja St. Pierre'i nooremaks eeslinnadeks, mida ühendab puiestee.

Calais on osa Côte d'Opale'ist (Opaalrannik), mis on kaljudega ääristatud osa Põhja-Prantsusmaa rannikul, mis on paralleelne Briti ranniku valgete kaljudega ja on osa samast geoloogilisest moodustisest. See on tuntud oma maaliliste kaljude, nagu Blanc-Nez' neem ja Gris-Nezi neem, ning laiade luidete poolest. Sellest maastikust on olnud inspireeritud paljud kunstnikud, nende hulgas helilooja Henri Dutilleux, kirjanikud Victor Hugo ja Charles Dickens ning maalikunstnikud J. M. W. Turner, Carolus-Duran, Maurice Boitel ja Eugène Boudin. Sellele piirkonnale andis 1911. aastal nime maalikunstnik Édouard Lévêque, et kirjeldada selle valguse eripära.

Calais's on parasvöötme mereline kliima (Cfb Köppeni kliimaklassifikatsioonis). Temperatuurivahemikud on mõõdukad ja talved on jahedad, ebastabiilse ilmaga. Aastas sajab keskmiselt umbes 700-800 mm.

Calais' vald jaguneb 13 kvartaliks:

Majandus

Linna lähedus Inglismaale on teinud sellest sajandeid suure sadama. See on peamine parvlaevaületuskoht Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, kusjuures valdav enamus La Manche'i ristumisi tehakse Doveri ja Calais' vahel. Calais'st tegutsevate ettevõtete hulka kuuluvad SeaFrance (praegu likvideerimisel), DFDS Seaways ja P&O Ferries. Eurotunneli Prantsusmaa-poolne ots asub Calais' lähedal Coquelles'is u 6,4 km kaugusel linnast läänes. Calais'l on otseühendus 238 km lõuna pool asuva Pariisiga. Calais'd külastab aastas üle 10 miljoni inimese.

Alates keskajast õitsesid Calais's inglise ettevõtted. Calais oli eriti oluline villa ja riide tootmise ja kaubanduse keskus, mis kaalus üles Inglismaa osaks oleva linna ülalpidamiskulud. 1830. aastal asus Calais's ja St Pierre'i eeslinnas umbes 113 tootjat, kellest enamik olid inglased. Calais's on endiselt kaks suurt pitsivabrikut, kus on umbes 700 kangastelge ja 3000 töötajat. 20. sajandi alguses eksporditi linnast pitsi, kemikaale, paberit, veine, eriti šampanjat, kangeid alkohoolseid jooke, heina, põhku, villa, kartulit, kootud kaupu, puuvilju, klaasnõusid, pitsi ja metallnõusid. 20. sajandi alguses imporditi peamiselt puuvilla- ja siiditooteid, kivisütt, rauda ja terast, naftat, puitu, toorvilla, puuvillast lõnga ja korki. Viie aasta jooksul (1901–1905) oli ekspordi keskmine aastane väärtus 8 388 000 naela (aastatel 1896–1900 6 363 000 naela), impordi keskmine aastane väärtus oli 4 145 000 naela (aastatel 1896–1900 3 759 000 naela).

Kalasadamana on Calais'l mitu märkimisväärset kalaturgu, sealhulgas Les Délices de la Mer ja Huîtrière Calaisenne La Fayette'i bulvaril, millest viimane on tuntud oma Bretagne'ist pärit austrite, homaaride ja krabide poolest. Mouroni tänaval asuv Emile Fournier et Filsi turul müüakse peamiselt suitsukala, sealhulgas lõhet, forelli, heeringat ja hiidlesta.

Märkimisväärsed maamärgid

Place d'Armes

Place d'Armes on üks suuremaid väljakuid Calais' linnas. See külgneb vaatetorniga ja oli keskajal kunagi linna süda. Kui Calais oli Inglismaa territoorium (1347–1558), sai see nimeks Market Square (place du Marché). Alles Inglise valitsemisaja lõpus sai see nime Place d'Armes. Pärast Calais' tagasivallutamist 1558. aastal andis François II Calais'le õiguse pidada kaks korda aastas laata väljakul, mis on tänini alles, aga ka hoogsat kolmapäevast ja laupäevast turgu.

Hôtel de Ville

Kesklinnas, mis on viimase kümnendi jooksul märkimisväärselt taastunud, domineerib selle eripärane raekoda (Hôtel de Ville) Place du Soldat Inconnul. See ehitati flaami renessanss-stiilis aastatel 1911–1925, et tähistada Calais' ja Saint Pierre'i linnade ühinemine 1885. aastal. Eelmine raekoda püstitati 1818. aastal. Üks linna elegantsemaid vaatamisväärsusi, selle 74 m kõrget kaunistatud kellatorni saab näha merelt ja see heliseb kogu päeva ning on 2005. aastast alates UNESCO kaitse all kogu piirkonnas asuvate kellatornide sarja raames. Samuti on valitsuse 26. juuni 2003. aasta määrusega kantud ajaloomälestiste hulka hooneosad, sealhulgas selle katused ja kellatorn, peasaal, klaaskatus, trepp, esimest korrust teenindav koridor, esimese korruse ruumid (sealhulgas dekoratsioon): pulmatuba, VIP-salong, volikogu salong ja kabinetiruum. Saalil on vitraažaknad ning seal on arvukalt maale ja peent sisekujundust. Seal asuvad politseiasutused.

Notre-Dame'i kirik

Notre-Dame'i kirik on suurepärane kirik, mis ehitati algselt 13. sajandi lõpus ning selle torn lisati 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses. Nagu raekoda, on ka see üks linna silmapaistvamaid vaatamisväärsusi. See oli vaieldamatult ainus inglise perpendikulaarstiilis kirik Prantsusmaal. Suur osa praegusest 1400-kohalisest kirikust pärineb aastatest 1631–1635. See sisaldab flaami, gooti, anglonormanni ja tudori arhitektuuri elemente. 1691. aastal lisati kirikule Vaubani tellimusel 1800 m³ tsistern. Kirik on pühitsetud neitsi Maarjale ja on ehitatud ristikujulisena, mis koosneb löövist ja neljast külglöövist. Vana suuraltar pärineb 1628. aastast ja ehitati rannikul purunenud Carrara marmorist, selle transpordil Genovast Antwerpenisse. See sisaldas 18 kuju, kaks seismas kummalgi pool altarit – kujutamas Püha Louis'd ja Karl Suurt. Sügava ja maheda tooniga orel, mida kaunistavad reljeefsed figuurid, ehitati Canterburys millalgi 1700. aasta paiku. Tammepuust rikkalikult kaunistatud kantsel ja lugemislaud on veel üks hästiteostatud Saint-Omeri kiriklik töö. Altarimaal "Taevaminemine" on omistatud sageli Anthonis van Dyckile, kuigi tegelikult oli selle autor Gerard Seghers; samas kui külgaltari maal, mis kunagi arvati olevat Peter Paul Rubensi tehtud, on tegelikult Pieter Van Moli teos. Kõrge ja tugevalt ehitatud müür, olles rohkem osa kindlusest kui toomkirikust, külgneb hoonega ja kaitseb seda tänava poolt, kus varem voolas vana jõgi, mis kulges Calais' kaudu mereni.

Ruudukujulise plaaniga massiivsel Normani tornil on mõlemal küljel kolmekaarelised kellatorni aknad, mida katavad nurgatornid, ja kaheksanurksete proportsioonidega koonilise kujuga torn, mille tipus on jällegi lühike torn. Torn oli Inglise-Prantsuse uuringu (1784–1790) peamine vaatepunkt, mis ühendas trigonomeetria abil Pariisi observatooriumi Greenwichi observatooriumiga. Väinaülesed vaatlused tehti märgutuledega Doveri lossis ja Fairlightis.

Kirik määrati 10. septembri 1913. aasta dekreediga ajaloomälestiseks, kuid selle vitraaž purunes 15. jaanuaril 1915 tsepeliinipommitamise ajal, kukkudes läbi katuse. Kindral de Gaulle abiellus Yvonne Vendroux'ga toomkirikus 6. aprillil 1921. Teise maailmasõja ajal sai ehitis tugevalt kahjustada ja ehitati osaliselt uuesti üles, kuigi suurt osa vanast altarist ja sisustusest ei asendatud.

Tornid

Tour du Guet (Vahitorn), mis asub Calais Nordis Places d'Armes'il, on üks väheseid säilinud sõjaeelseid ehitisi. Aastast 1229, kui Boulogne'i krahv Philippe I ehitas Calais' kindlustused, on see üks vanemaid Calais' mälestusmärke, kuigi vanimad säilinud jäljed pärinevad aastast 1302. Selle kõrgus on 35–39 m (erinevad allikad). 1580. aasta maavärin poolitas torni kaheks ja korraga ähvardas see täielikult kokku variseda. Torn remonditi 1606. aastal ja see oli mõeldud Calais' kaupmeeste majutamiseks. See sai 1658. aastal kahjustada, kui noor tallipoiss selle põlema süütas, kui seda kuningas Louis XIV visiidi ajal ajutiselt kuningliku tallina kasutati. Seda ei remonditud umbes 30 aastat. 1770. aastal valati 1348. aasta algse kellaga identne kell. Oma kõrguse tõttu sai sellest 17. sajandi lõpust linna oluline valvepost sajanditeks kuni 1905. aastani; viimane tornihoidja oli sunnitud lahkuma 1926. aastal. Abraham Chappe (Ignace Chappe'i vend) paigaldas 1816. aastal torni telegraafikontori ja töötas 32 aastat. Just see kontor teatas 1821. aastal Prantsuse avalikkusele Napoleon I surmast. Sellel oli ka kahekordne funktsioon tuletornina, millel oli 1818. aastast kütusena töötav pöörlev tuletorn. 15. oktoobril 1848 asendati latern lõpuks uue tuletorniga. Esimese maailmasõja ajal oli see sõjaväe vaatluspost ja Teise maailmasõja ajal jäi selle hävingust napilt puudu. See torn on alates 6. novembrist 1931 klassifitseeritud ajaloomälestiseks.

Calais tuletorn (Le phare de Calais) ehitati 1848. aastal, asendades vana vaatetorni sadama tuletornina. 55 m kõrgune torn elektrifitseeriti 1883. aastal ja automatiseeriti 1992. aastal. 271 astmega trepp viib laternani. Päeval on see teistest ranniku tuletornidest kergesti eristatav valge värvi ja musta laterna järgi. Tuletorn liigitati 22. novembril 2010 ajaloomälestiseks.

Kindlused

Tsitadell, mis asub Pierre Coubertini avenüül, ehitati aastatel 1560–1571 endise keskaegse linnuse asukohta, mille 1229. aastal ehitas Philippe de Hureprel. Selle ehitamise eesmärk oli tõrjuda võimalikke sissetungijaid, kuid ei läinud kaua, kui Austria ertshertsog Albrecht vallutas 24. aprillil 1596 edukalt linna. Nii Louis XIII kui ka kardinal Richelieu kaalusid omal ajal tsitadelli ja Calais' laiendamist suureks müüriga ümbritsetud linnaks sõjasadama eesmärgil, kuid ettepanekutest ei saanud asja.

Fort Risbani, mis asub rannikul Raymond Poincaré avenüül sadama sissepääsu juures, ehitasid inglased 1346. aasta novembri piiramise ajal, et takistada varude meritsi Calais'sse jõudmist, ning see oli nende poolt hõivatud 1558. aastani, mil Calais tagastati Prantsusmaale. 1596. aastal vallutati kindlus Hispaania Madalmaade poolt 1598. aasta maini, mil see Vervinsi rahu järel Prantsusmaale tagastati. 1640. aastal ehitati see ümber. Vauban, kes külastas kindlust mõnda aega 1680. aastatel, kirjeldas seda pigem kui "öökullide kodu ja hingamispäeva pidamise paika", mitte kui kindlust. Teise maailmasõja ajal oli see õhurünnakute varjupaik. See sisaldab Lancasteri torni, mille nime antakse sageli kindlusele endale.

Fort Nieulay, mis asub Roger Salengro avenüü ääres, pärineb algselt 12. või 13. sajandist. Inglaste sissetungi ajal 1346. aastal lisati veetõkkeks lüüsiväravad ja 1525. aastal rajati selle ümber kindlus põhimõttel, et linnuserahvas saaks linna kaitsta seda üle ujutades. 1677. aasta aprillis ja mais külastasid Louis XIV ja Vauban Calais'd ning tellisid Fort Nieulay täieliku ümberehituse. See valmis 1679. aastal eesmärgiga kaitsta Hames'i jõge ületavat Nieulay silda. 1815. aastaks oli kindlus varemeis ja alles 1903. aastal see müüdi ja parandati talunikest üürnike poolt. Kindlus oli 1940. aasta mais lühiajaliselt sakslastega peetava tagasihoidliku kakluse koht.

Muuseumid, teatrid ja kultuurikeskused

Calais's on mitu muuseumi, sealhulgas Musée des Beaux-Arts et de la Dentelle de Calais, Cité internationale de la Dentelle et de la Mode de Calais ja Musée de la Seconde Guerre Mondiale (Teise maailmasõja muuseum). Cité internationale de la Dentelle et de la Mode de Calais on pitsi- ja moemuuseum, mis asub vanas Boularti tehases kanali kaldal ja sisaldab töökodasid, raamatukogu ja restorani ning korraldab regulaarselt moeetendusi. Teise maailmasõja muuseum asub Parc St Pierre'is raekoja vastas ja rongijaamast lõunas. Hoone on endine natside punker ja sõjaaegne sõjaväe peakorter, mille ehitas 1941. aastal Organisation Todt. 194 m pikkuses ehitises on 20 ruumi, kus on Teisest maailmasõjast pärit esemeid ja fotosid ning üks Esimese maailmasõja teemaline ruum.

Teatrid ja kultuurikeskused on Le théâtre municipal, Le Centre Culturel Gérard Philipe, Le Conservatoire à rayonnement départemental (CRD), L'auditorium Didier Lockwood, L'École d'Art de Calais, Le Channel, Le Cinéma Alhambra ja La Médiathèque municipale. Le théâtre municipal ehk Calais teater asub Lafayette'i bulvaril ja ehitati 1903. aastal krundile, mida aastatel 1811–1871 kalmistuna kasutati. Teater avati 1905. aastal. Fassaadi esimesel korrusel on kujud, mis esindavad luule, komöödia, tantsu ja muusika etenduskunsti teemasid.

Monumendid ja mälestusmärgid

Otse raekoja ees on pronksist "Calais' kodanikud" (Les Bourgeois de Calais), Auguste Rodini skulptuur, mis mälestab kuut meest, kelle Edward III pidi 1347. aastal hukkama. Valu püstitati 1895. aastal ja seda rahastati 10 000-frangise riikliku toetusega. Rodin (kes võttis oma kujunduse aluseks Jean Froissarti 14. sajandi jutustuse) kavatses äratada vaatajas kaastunnet, rõhutades kuue hukatava mehe valusaid näoilmeid.

"Päästjate monument" (Monument des Sauveteurs) paigaldati 1899. aastal Boulevard des Alliésile ja viidi 1960. aastal Courgaini kvartalisse. See on pronksskulptuur, mille autoriks on peetud Edward Lormier'd. Monument Le Pluviôse on 620 kg kaaluv pronksist monument, mille Émile Oscar Guillaume ehitas 1912. aastal Calais' ranna lähedale ringristmiku keskele, mälestamaks allveelaeva Pluviôse tahtmatut uputamist 1910. aasta mais ranna lähedal auriku Pas de Calais poolt. Vabariigi president Armand Fallières ja tema valitsus tulid Calais'sse 27 ohvri riiklikule matusele. Üks neist ohvritest, Delpierre Auguste (1889–1910), uppus 21-aastaselt enne Calais' randa jõudmist; tema järgi on nimetatud dokk linnas. Monument pühitseti 22. juunil 1913.

Monument "Jacquard" püstitati väljakule 1910. aastal, Calais' teatri sissepääsu vastu. See mälestab Joseph Marie Jacquardi, kes on Calais's populaarne tänu tema panusele žakaarkangaste leiutamise kaudu pitsi arendamisse. Kõrge sammas linna Courgaini piirkonnas mälestab Louis XVIII visiiti.

Sõjamälestise taga asuv aed Parc Richelieu ehitati 1862. aastal vanale linnavallile ja kujundati 1956. aastal ümber. Sellel on Yves de Coëtlogoni 1962. aastal loodud kuju, mis meenutab mõlemat maailmasõda koos allegoorilise kujuga, mis kujutab Rahu, mis hoiab oliivioksa tema rinnal. Teine monument Parc Richelieu's, mis püstitati 23. aprillil 1994, tähistab Emma Hamiltoni viimse puhkepaiga ligikaudset asukohta. Ta suri Calais's 15. jaanuaril 1815.

Hotellid ja ööklubid

Paljude aastate jooksul oli Calais' kuulsaim hotell Hôtel d'Angleterre, mida sageli kutsuti Dessin's või Dessein's perekonna järgi, kes seda peaaegu sada aastat omas. Selle populaarsus kasvas pärast seda, kui Laurence Sterne seadis sinna oma 1768. aasta romaani Sentimentaalne teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia esimesed peatükid. Raudtee saabudes peatus Calais's vähem Briti külastajaid ja Dessin's suleti 1860. aastal.

Hôtel Meurice de Calais on hotell, mille asutas 1771. aastal Le Chariot Royali nime all Prantsuse postimeister Charles-Augustin Meurice, kes rajas hiljem viietärnihotelli Hôtel Meurice, ühe Pariisi kuulsaima luksushotelli. See oli üks varasemaid hotelle Euroopa mandril, mis oli mõeldud spetsiaalselt Briti eliidile. Hotell ehitati aastatel 1954–55 ümber. Hotellis on 41 en-suite tuba.

Peamine ööelukeskus Calais's on Casino Le Touquet Royale'i tänaval ja 555 Club. Igal kuul toimub Casino Le Touquet's õhtusöök ja tantsukabaree. Kasiinos on mänguautomaadid, blackjack, rulett ja pokkerivõimalus.

Haridus

Calais's on mitmeid koole, sealhulgas Groupe Scolaire Coubertin, Eglise Saint-Pierre, Universite du Littoral, Centre Universitaire, Lycée HQE Léonard de Vinci Pasteur Martin Luther-Kingi tänaval, École d'Art de Calais Soupirantsi tänaval ja Centre Scolaire Saint-Pierre Four à Chaux' tänaval, mis pakuvad haridust algklassides, keskkoolis ja kutsekoolis. Linnas on vähemalt 7 kolledžit, nagu Collège Martin Luther-King Martin Luther-Kingi tänaval, Collège Nationalisé Lucien Vadez Yervant Toumaniantzi avenüül, Collège Les Dentelliers Gaillardi tänaval, College Jean Mace on Rue Maréchaux, Collège République Place République'il, Collège Vauban Orléansville'i tänaval ja Collège Privé Mixte Jeanne d'Arc Champailler' tänaval.

Sport

Calais'd esindas jalgpallis Calais RUFC, kes võistles Championnat Nationalis. Klubi asutati 1902. aastal nimega Racing Club de Calais ja nimetati 1974. aastal ümber kui Calais Racing Union Football Club. Calais RUFC-l oli Prantsusmaa karikavõistlustel hea maine ja ta jõudis 1999./2000. aasta hooaja finaali, kaotades lõpuks Nantes'ile. 2008. aastast on nad mänginud Stade de l'Épopée staadionil, mis mahutab umbes 12 000 pealtvaatajat. Calais Racing Union likvideeriti 2017. aasta septembris.

Calais' ragbiklubi on Amicale Rugby Calaisien. Korvpall on Calais's populaarne võistkondadega Calais Basket (mehed) ja COB Calais (naised), nagu ka võrkpall Lis Calais (mehed) ja Stella Calais (naised) võistkondadega. Seal on ka SOC klubi, mis tegeleb erinevate spordialadega, sealhulgas kergejõustiku, käsipalli ja jalgpalliga, ning jahtklubi Yacht Club de Calais. Calais'l on ka Ameerika jalgpalli meeskond Les Seagulls.

Transport

Merel

Pikemalt artiklis Calais' sadam

Calais' sadam oli esimene kaablilaevasadam Euroopas ning on Prantsusmaa suuruselt neljas sadam ja suurim reisijateveo sadam. Sadam moodustab enam kui kolmandiku Calais' linna majandustegevusest. Kaubavedu on viimase kahe aastakümne jooksul kolmekordistunud. 2007. aastal läbis Calais'd rohkem kui 41,5 miljonit tonni liiklust, kus oli umbes 11,52 miljonit reisijat, 1,4 miljonit veoautot ja haagist, 2249 miljonit autot ja 4700 ülesõitu aastas. Doveri ja Calais' liini reisijate arv oli 2018. aastal 9 168 000. Keskmiselt väljuvad laevad sadamast iga 30 minuti järel. Sadamas on käimas uus 400 miljoni euro suurune projekt 700 m pikkuse akvatooriumit kaitsva lainemurdja loomiseks, mis võimaldab Calais's peatuda praktiliselt igat tüüpi laevadel.

Rööbastel

Lisaks suurele sadamale teenindavad linna kolm raudteejaama: Gare de Calais-Fréthun, Gare de Calais-Ville ja Gare des Fontinettes, millest esimene on Eurostari liini esimene peatus Mandri-Euroopas. Gare de Calais-Ville on sadamale lähim jaam, kust rongid sõidavad Gare de Boulogne-Ville'i ja kas Gare de Lille Flandres'i või Gare de Lille Europe'i.

Maanteel

Kohalikke bussiteenuseid pakub STCE. Calais' parvlaevaterminali ees on tasuta parkimisvõimalused ja maksimaalne peatumisaeg on kolm päeva.

Õhus

Calais'd teenindavad lennujaam ja lennuväli. Calais–Dunkerque'i lennujaam asub Marckis, 7 km Calais'st idakirdes. Saint-Ingleverti lennuväli asub Saint-Inglevertis, 13 km Calais'st edelas.

Sõpruslinnad

Vaata ka

"Calais' kodanikud"

Viited

↑ Répertoire géographique des communes, vaadatud 26.10.2015.
↑ Populations légales 2021

Välislingid

Calais – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Calais' koduleht

[1] Répertoire géographique des communes, vaadatud 26.10.2015.

[2] Populations légales 2021

[1]

[2]