Jevgeni Šmurlo

Jevgeni Frantsevitš Šmurlo (11. jaanuar 1854 (vkj. 29. detsember 1853) Tšeljabinsk – 7. aprill 1934 Praha) oli vene ajaloolane.

Šmurlo sündis Tšeljabinskis väikeaadliku peres. Šmurlode suguvõsa põlvnes poola-leedu aadlist.

1874 astus Smurlo Peterburi ülikooli õigusteaduskonda, hiljem läks üle ajaloo-filosoofiateaduskonda. Pärast ülikooli lõpetamist jäeti ta õppejõu salanõuniku Konstantin Bestužev-Rjumini soovitusel ülikooli juurde ja teda hakati ette valmistama professoriks saamiseks. Tol ajal Venemaal naisi ülikoolidesse ei võetud ja Bestužev-Rjumin organiseeris naistele ülikooliharidust asendavad niinimetatud Bestuževi kursused, kus Šmurlogi õppejõuna tegutses. Samuti õpetas ta ajalugu Peterburi gümnaasiumides.

1888 kaitses Šmurlo Bestužev-Rjumini juhendamisel magistrikraadi teemal "Metropoliit Jevgeni õpetlasena". See käsitles Jevfimi Bolhovitinovi (1767–1837), kes viimased 15 aastat oma elust oli metropoliit. 1889–91 oli Šmurlo Peterburi ülikoolis eradotsent. 1889 oli ta Peterburi ülikooli juures tegutseva ajalooühingu asutajaliige.

1891 sõitis Šmurlo Vatikani arhiivi, mis oli alates 1881 õpetlastele avatud, ja tõlkis seal vene keelde Giovanni Tetaldi jutustuse elust Venemaal Ivan Julma ajal.

1891–1903 töötas Šmurlo Tartu ülikoolis vene ajaloo kateedris professorina. Enne teda oli sellel ametikohal olnud Alexander Brückner.

1892 avastas Šmurlo Padova ülikooli arhiivist, et sealses ülikoolis oli õppinud Pjotr Postnikov (1666–1703), kes esimesena tõlkis koraani vene keelde (prantsuse keelest). Venemaale tagasi jõudnud, kirjutas Šmurlo Postnikovist raamatu, kasutades ühtlasi varemgi Venemaal Postnikovi kohta teada olnud materjale.

1898–99 osales Šmurlo Baškiirias Ufaa ja Sterlitamaki maakonnas ikalduse tagajärgede likvideerimisel. 1900 avaldas ta selle kohta olukirjelduste raamatu.

1903 määrati Šmurlo Venemaa Teaduste Akadeemia alalise ajalookomisjoni teaduslikuks kaastöötajaks Vatikani arhiivis 5-aastase tähtajaga. Ta valiti sellele kohale tagasi 1908, 1913 ja 1917. 1911 valiti ta Venemaa Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni jäi Šmurlo emigratsiooni ja oli emigrantlikes ringkondades aktiivne. Algul elas ta Roomas. 1924 pakkus Tšehhoslovakkia valitsus talle stipendiumi ja ta kolis Prahasse, kus oli vene emigrante üsna palju. Prahas elas ta surmani.