Käravete mõis

Peahoone

Peahoone

Tall-tõllakuur

Kelder

Koertemaja

Käravete mõis (saksa keeles Kerrafer in Kirchspiel Ampel, Jerwen) oli mõis Ambla kihelkonnas Järvamaal.

Käravete mõisahoone asub Järvamaal Käravete alevikus paisjärve kaldal. Pargi tuumiku moodustab pikk paisjärv Ambla jõel, mille äärel kõrgendikul asub peahoone. Piki järve kallast kulgeb avatud väljak, mida ääristab vabaplaneeringuga puistu.

Omanikud

Käravete mõisa rajamine jääb 16. sajandi lõppu Rootsi riigi valitsusaega. Millal mõis täpselt tekkis, ei ole siiski teada. 16. sajandi lõpul kuulusid siinsed alad Gerdt Mundusele. 1612. aastal läänistati Käravete Norra päritolu Paide linnusefoogtile, kellest hiljem sai Narva ja Nöteborgi asehaldur, ning Nyköpingi lääni Pungsundi (Pungesundi) mõisnikule Nils Hansson Baggele, kelle suguvõsa tõsteti 1652. aastal Baggenhufwudti nime all Rootsi aadli seisusse. Viimasega algas Käravete ajaloos uus, ligi kaks sajandit väldanud Baggehufwudtide võimuperiood;

1696. aastal mõisad riigistati Rootsi riigi fiskaalpoliitilise olukorra parandamiseks, sageli jäid need aga endistele omanikele rendile.

Pärast Põhjasõda tagastati mõisavaldused endistele omanikele. Ka Käravete läks tagasi Baggehufwudtide perekonnale. 1799. aastal panditi mõis võlgade katteks ning 1807. aastal omandas mõisa kreisimarssal ja krahv Robert Archibald Douglas: Käravete läks krahv Robert Archibald Alexander Douglasr ja Šotimaalt pärineva Douglase aadliperekonna kätte.

1818. aastal omandas mõisa kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinder. Tegemist oli kolmanda krahviperekonnaga Käravete mõisa ajaloos. See on Eestimaa kohta üsna harv kokkusattumus. G. D. Rehbinderit peetakse teerajajaks rehepeksumasinate kasutusele võtmisel Eestis. Temale omistatakse ka alusepanek meriino lammaste kasvatamisele. G. D. Rehbinderile kuulus Eestis veel mitu muud mõisat (Udriku, Imastu, Neeruti, Venevere jpt). Ka tänapäeval säilinud mõisahoonete ehituse võib siduda G. D. Rehbinderi nimega.

1873. aastal ostis Käravete mõisa leitnant ja parun Friedrich Wilhelm von Wrangell (sündinud 1840), kes müüs selle veebruaris 1885 kindralleitnant Eduard von Dehni (1828–1894) abikaasale Emma Mathilde Pauline von Dehnile (sünd. 1846). Viimane oli Rootsi Venemaa kindralkonsuli Gustaf Ludvig Sterky tütar.

Dehnide ajal leidis aset mitu ümber- ja juurdeehitust. 1896. aastal kinkis lesestunud Pauline von Dehn mõisa oma väimehele, tütar Emma Julie Olga von Dehni (1865–) abikaasale, vabahärra Georg von Tiesenhausenile (1857–1920), kes oli kuulsa meresõitja Otto von Kotzebue tütrepoeg.

1913. aastal ostis Käravete mõisa 222 000 rubla eest Kurisoo mõisnik Alexander von Staal (sündinud 1886). Seejärel läks mõis 1915. aastal G. P. von Benckendorffile. Alates 1919. aastast kuulus mõis eesti soost kaupmeestele Rumbergidele.

Nõukogude ajal tegutsesid mõisahoones kultuurimaja, kohalik raamatukogu ja kino.

Pärast Eesti taasiseseisvumist omandas Ambla vald mõisaansambli kui peremehetu vara. Kõigepealt müüdi see vallasasjana 18. juulil 2002 enampakkumise võitnud Sandretto OÜ-le 450 000 krooniga. Sandretto OÜ asus kohe mõisaansamblit korrastama, kuid müüs 5. aprillil 2004 kinnistu 2 950 000 krooniga Admintoni osaühingule, kes müüs selle samal päeval aktsiaseltsile LTT 4 900 000 krooniga. LTT kuulub vendadele Toomas ja Tõnu Tõnistele. 2012. aasta juulis müüsid Tõnisted mõisa pool aastat tagasi loodud osaühingule Thunder-storm OÜle, mis kuulub kustutamishoiatusega S&F Legal Service'ile. S&F Legal Service'i omanik on äriregistrist kustutatud JBSF Legal. Kõik kolm asuvad samal aadressil ja nende kontaktisikuks on Kalev Sakjas. Häärber seisab praegu tühjalt ja laguneb.

Ehitamine

Käravete mõisa kirjeldused pärinevad 17. sajandi lõpust, mõisakaart on koostatud alles 1707. aastal. Nagu selgub, oli tegemist üsna tagasihoidliku puithoonestusega. 1876. aastasse dateerib müürikivi karjaõue, säilinud on imposantne värav. Suur, praegu varemetes olev viinavabrik on ehitatud ajavahemikus 1877–1889. Samasse ehitati nuumhärgade tall.

Mõisa peahoone on madala soklikorrusega ühekorruseline kivihoone, mille otstes asuvad lakatoad. Hoone on poolkelpkatusega ja S-kivikattega (asendatud eterniidiga). Käravete ehitati välja ühe Järvamaa stiilsema klassitsistliku ansamblina. Meeleolukalt on kujundatud aiafassaad, mida keskosas ilmestab kiviterrassile toetuv nelja sambaga portikus. Siseruumid on tänaseks ümber ehitatud, mainida saab siiski kõrgeid võlvitud keldreid, põhikorrusel kaht saali, millest ühe ruumimõju määrab perioodi lemmikmotiiv – sammastik. Härrastemaja tõstab esile kõrvalhoonete ansambel. Esifassaadil koonduvad ümber ringtee aidad ja tallid. Nimetatud ehitised annavadki Käravetele selle kordumatuse, andes edasi 19. sajandi klassitsismile iseloomulikku arhitektuuritaju, lubades nii rääkida Käravetest ansamblilises mõttes kui ühest silmapaistvamast Järvamaa mõisast. 19. sajandi lõpus tehti hoone lääneotsale puidust juurdeehitis. Ka Pauline von Dehni ajal tehti ümber- ja juurdeehitusi. Peahoone vasakpoolsesse otsa ehitati teenijatetoad, sahvrid jne. Esiväljaku äärde püstitati puitpitsiline maja noorele parunile, kelle kopsuhaigust puitelamu pidi ravima (maja on siiani säilinud).

Vahelduvaid vaateid pakub aiafassaadipoolne küla koos tiikide süsteemiga (tänapäeval on sinna rajatud paisjärv). Siit haarab pilk ka mitte kaugele jäävat Ambla jõele rajatud vesiveskit. 1873. aastaks oli ehitatud (valdavalt kivist) 20 mõisahoonet, millest tähelepandav osa oli kaetud punase katusekiviga. Kompleksi kuulusid sammastikuga aidahoone, valitsejamaja, koertemaja, aednikumaja, küün, härjatall, viinavabrik, karjakastell (ehitatud 1876) ja vesiveski.

Dekoratiivvormidena väärivad tähelepanu 1877. aastal rajatud kivisild ning peahoone ja paisjärve vahel terrassidena laskuval alal kaks dekoratiivvaasi. Pargis asub Käravete ajaloo esmamainimist tähistava aastaarvuga (1540) kivi.

Välislingid

• Käravete mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris