Kaitseväe Akadeemia

"Sõjakool" suunab siia. Üldmõiste kohta vaata artiklit Sõjakool (üldmõiste).

Kaitseväe Akadeemia
Kaitseväe Akadeemia hoone
Deviis	Mente et ense pro patria
Asutatud	1919
Tüüp	avalik-õiguslik
Ülem	Brigaadikindral Vahur Karus
Asukoht	Riia 12, Tartu, Eesti
Endised nimed	Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (1992–2019)

Kaitseväe Akadeemia (lühend KVA, kuni 2019. aastani Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused) on riigikaitseline rakenduskõrgkool. KVA on Kaitseväe struktuuriüksus ja Kaitseväe juhataja alluvuses.

KVA eesmärk on ette valmistada allohvitsere ja ohvitsere Kaitseväele ja Kaitseliidule. Õppekava võimaldab spetsialiseeruda maaväe, õhuväe, mereväe erialale ja saada vastava väeliigi nooremohvitseri ettevalmistus. Ühtlasi on KVA sõjalise teadus- ja arendustegevuse edendaja Eesti Vabariigis, teostades oma eesmärke koostöös partneritega nii kodumaal kui ka NATO-s.

Kaitseväe Akadeemia põhiülesanded

• Kõrghariduse andmine rakenduskõrgharidus- ja magistriõppe õppekavade alusel
• Keskhariduse baasil kutsehariduse andmine kutseõppe õppekava alusel
• Täiendusõppe, sealhulgas reservväelaste koolitamine
• Riigikaitsega seotud teadus- ja arendustegevus ning rakendusuuringud
• Vastuvõtva riigi toetuse osutamine

Kaitseväe Akadeemia juhtimine ja struktuur

KVA ülema määrab ametikohale Kaitseväe juhataja kaitseministri ning haridus- ja teadusministri nõusolekul. KVA kõrgeim kollegiaalne otsustuskogu on KVA nõukogu, kelle liikmete arvu määrab KVA ülem.

KVA-d ja ühiskonda ühendav nõuandev kogu on nõunike kogu, kes teeb nõukogule, kaitseministrile ning haridus- ja teadusministrile ettepanekuid ning annab hinnanguid KVA, sealhulgas õppekavade arengut puudutavates küsimustes vähemalt üks kord aastas.

KVA struktuuri kuuluvad

• Rakendusuuringute osakond
• Õppeosakond
• Sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus
• Haldusosakond
• Õppurkorpus

Kaitseväe Akadeemia juhtide kronoloogia

Kõrgema Sõjakooli ülemad (1919–1940)

• Aleksander Simon, kapten (hilisem erukolonel)
• Villem Marder, kolonel
• Eduard Rüütel, kolonelleitnant
• Verner Trossi, kolonel
• August Kasekamp, kolonel
• Aleksander Jaakson, kolonel
• Artur Saueselg, kolonel
• Johannes Aleksander Raud, kolonel
• Johannes Soodla, kolonel
• Herbert Voldemar Raidna, kolonel

Eesti Riigikaitse Akadeemia ja Kaitsekolledži ülemad (alates 1991)

• Endel Hirvlaane, erukolonel
• Jaak Haud, major

Kõrgema Sõjakooli ülemad (alates 1998)

• Leo Kunnas, major
• Urmas Aal, kapten
• Urmas Leppmets, major
• Margus Koplimägi, major
• Jaanus Ainsalu, major
• Vahur Murulaid, major
• Mati Tikerpuu, kolonelleitnant
• Tarmo Luhaäär, major
• Marek Tiidrus, major
• Erkki Roosnurm, major

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemad (alates 1998)

• Harri Ints, kolonel
• Ants Kiviselg, kolonel
• Ants Laaneots, kindralmajor
• Viljar Schiff, major (kt)
• Aarne Ermus, kolonel
• Martin Herem, kolonel
• Enno Mõts, brigaadikindral

Kaitseväe Akadeemia ülemad (alates 2019. aastast)

• Enno Mõts, kindralmajor
• Vahur Karus, brigaadikindral, kindralmajor
• Viktor Kalnitski, brigaadikindral

Õppekavad

Kaitseväe Akadeemia annab rakenduslikku kõrgharidust järgmistel õppekavadel:

• maaväe õppekava võimaldab spetsialiseeruda jalaväe, soomusjalaväe, pioneeri, õhutõrje, suurtükiväe, side või logistika erialale;
• mereväe õppekava mereväe taktika- või tehnikaohvitseri erialale;
• õhuväe õppekava lennuväljaohvitseri või radari- ja sideohvitseri erialale.

Õppeaeg maaväe õppekaval on kolm aastat, õhuväe õppekaval kestavad õpingud koostöös Eesti Lennuakadeemiaga kolm ja pool aastat ning mereväe õppekaval koostöös Eesti Mereakadeemiaga kolm aastat.

Õppeaasta on jaotatud kaheks semestriks. Sügissemester kestab analoogselt teiste kõrgkoolidega septembrist detsembrini ja kevadsemester jaanuarist augusti lõpuni.

Pärast mõneaastast teenistust on ohvitseridel võimalus jätkata õpingud keskastmekursusel ehk kõrghariduse teisel astmel (magistriõpe). Kaheaastases magistriõppes toimub omandatud üld- ja erialateadmiste ja -oskuste süvendamine ning kitsam erialaõpe. Magistriõpe võimaldab jätkata õpinguid varem omandatud erialal ning saada ettevalmistus teenistuseks jalaväepataljoni ja -brigaadi staabis, sõjaaja pataljoniülema ametikohal või nendega võrdsetel ametikohtadel.

Traditsioonid

Esimese semestri lõpus toimub kadetivande tseremoonia, mille järel võtab Kadetikogu kadetid vastu oma täieõiguslikeks liikmeteks.

Traditsiooniliseks ürituseks on kujunenud õppeaasta pidulik avamine marsiga läbi Tartu kesklinna. Üritus tipneb Raekoja platsil linnapea ja KVA ülema kõnedega. Päeva tähtis osa on Kaitseväe relvastuse ja tehnika näitus. Kevaditi leiab aset traditsiooniline kadetiball.

Ajalugu

Vabariigi Sõjakool

Õppeasutuse ajalugu algab 3. aprillil 1919. Kindralmajor Johan Laidoneri korraldusel loodud õppeasutus Vabariigi Sõjakool koolitas nooremohvitsere jala-, suurtüki- ja ratsaväeklassides. tegutses Tallinnas Tehnika tänaval endise raudtee tehnikakooli ruumides. Õpilaste arvu suurenedes viidi kool 1920. aasta mais linnast välja Tondi kasarmute kompleksi. Tondil oldi kuni 1941. aastani. Sõjakooli ülemaks määrati kapten Aleksander Simon. Sõjakooli koosseisus oli staap, jalaväekompanii, suurtükipatarei ja ratsaeskadron. Sõjakooli adjutandiks määrati leitnant Magnus Siiak, majandusülemaks sv.-ametnik Metsküla, jalaväe kompanii ülemaks kapten Ludvig Jakobsen, 1. rühma ülemaks leitnant Karl Metti, 2. rühma ülemaks leitnant Leo Freiberg-Talving, 3. rühma ülemaks leitnant Kaasik, 4. rühma ülemaks nooremleitnant Richard Voldemar Kent. Suurtükiväe patarei ülemaks määrati kapten Karl Aleksander Kool, 1. rühma ülemaks leitnant Karl Terras, 2. rühma ülemaks leitnant Karl Rostfeld; ratsaeskadroni ülemaks rittmeister Alfons Parrison. Mereväe klassi ülemaks määrati vanemleitnant Maasik. Lektorid olid taktika alal kapten Roman Pavian, topograafia – kapten Eduard Bach, fortifikatsioon – kapten Voldemar Riiberg, kuulipilduja – leitnant Leonhard Murrik, transheiasjandus – kapten August Steinberg, õigusteadus – Andrejev.

Vabariigi Sõjakooli ülemad olid: kapten (hilisem erukolonel) Aleksander Simon (1919–1920), kolonel Villem Marder (1920–1924), kolonelleitnant Eduard Rüütel (1925–1926), kolonel Verner Trossi (1926–1930), kolonel Artur Saueselg (1934–1935), kolonel Johannes Aleksander Raud ülema kt ja ülem (1936–1939), kolonel Johannes Soodla (1940). Asukoht oli Tehnika tänav 18 Tallinn ja Tondi tänav 55/57 Tallinn.

Sõjakoolis õpetati taktikat, topograafiat, administreerimist, fortifikatsiooni, kuulipilduja-asjandust, sõjaväe seadusi ja määrustikke, tervishoidu, eesti keelt, suurtükiteadust ja võimlemist. Esimesed sõjakooli jalaväekursused kestsid 4 kuud ja kursuse eduka lõpetamise järel ülendati kadetid lipniku auastmesse. Ratsa- ja suurtükiväekursused kujunesid viiekuuliseks. Sõjakooli teise lennu õppekursuse lõpp langes kokku Vabadussõja lõpuga, millest tingitult langes ära kiire ettevalmistamise vajadus ja õppekursust pikendati ühe aastani. Mõlema sõjaaegse lennu klassides lõpetas sõjakooli kokku ligi 400 lipnikku. Aastail 1921–1940 lõpetas sõjakooli kokku alla 1000 kaadriohvitseri. Aspirantideüksustes lõpetas sõjakooli aastail 1923–1940 22 lennus ligi 4000 erineva väeliigilise ettevalmistusega reservohvitseri.

1921. aastal muudeti õppetöö Sõjakoolis kolmeaastaseks ja kolmeklassiliseks: üldklass, I eriklass ja II eriklass. Üldklassi võeti kuueklassilise haridusega noormehi, kellele õpetati peale sõjaliste õppeainete ka gümnaasiumiaineid. Keskharidusega noormehi võeti I eriklassi, II eriklass kujutas endast reservohvitseride kursust.

Sõjakool asus algselt Tallinnas Tehnika tänaval endise raudtee tehnikakooli ruumides.

Sõjaväe Tehnikakool

Sõjaväe Tehnikakoolis õpetati välja tehnilise haridusega ohvitsere, kes tundsid sõjaväe relvastuse ja varustuse temaatikat. Tehnikakool valmistas ette kaadriohvitsere ja sõjaväe tehnikuid mitmel erialal (käsirelva- ja suurtükitehnikud, raadio- ja elektrotehnikud, pürotehnikud ning auto-tankieriala spetsialistid). 1923 lõpetas kooli I lend ja seejärel kool suleti, kuid taasavati 1936. aastal.

Mereväekadettide klass

Sõjakoolis avati 1921. aastal mereväekadettide klass, mille õppeaeg kestis kolm aastat. Mereväekadettide klassi lõpetas kaks lendu ja 1928. aastal lõpetas mereväekadettide klass oma tegevuse. Mereväe kaadriohvitseride ettevalmistamine taastati sõjakoolis 1938. aastal.

Kindralstaabi kursused

1921. aasta septembrist algas õppetöö nn Kindralstaabi kursustel, mille eesmärgiks oli valmistada ette isikkoosseisu noorematele Kindralstaabi ametitele ning anda täiendavat õpet väeosade ülematele. 1. oktoobril 1923 viidi kindralstaabi kursused sõjaväe ühendatud õppeasutuste koosseisu (koos sõjakooli ja allohvitseride kooliga). Kõrgemate kursuste juht ühtlasi kõigi sõjaväe õppeasutuste kõrgem ülem. Kindralstaabi kursused nimetati 1. augustil 1925 ümber kõrgemaks sõjakooliks.

Tagavaraväe ohvitseride ettevalmistamise klass

1922. aastal hakati ette valmistama tagavaraväe (reserv)ohvitsere, sõjakooli juures avati vastav eriklass. Sellesse klassi saadeti väeosadest noorsõdureid, kellel oli täielik kesk- või kõrgem haridus. 1923. aasta alul vabariigi valitsuse antud seadusega nimetati tagavaraväe ohvitseride ettevalmistamise klass ümber aspirantide kursuseks. 1928. aastast hakkas sõjakool töötama kolme klassiga: aspirantide klass, kadettide noorem klass ja kadettide vanem klass. Kooli võeti vastu vaid täieliku keskharidusega noormehi. Kaadriohvitseri kutse omandamise eelduseks sai nüüd aspirantide klassi eelnev lõpetamine.

Kõrgem Sõjakool

1. augustil 1925 Kindralstaabi Kursustest Kõrgemaks Sõjakooliks ümber nimetatud kooli eesmärk oli noorematele kindralstaabi ametikohtadele ohvitseride ettevalmistamine ja väeosade ülematele täiendava sõjalise hariduse andmine. Eesmärk oli anda kogu ohvitseride kaadrile, kes teenisid pataljoniülema või sellele vastaval ametikohal rahu- või sõjaajal ning sealt kõrgemal, ühtlane ettevalmistus. Ettevalmistamisel rakendati sel ajal Eestis olevat endiste Venemaa keisririigi kindralstaabi ettevalmistusega õppejõudude-ohvitseride kaadrit. 1920. aastate algusest alates valiti staabiohvitseride ettevalmistamisel põhimõte, mille kohaselt läbisid ohvitserid kõrgema tasandi väljaõppe kodumaal, misjärel mõnel avanes võimalus täiendada end välisriikide vastavates õppeasutustes, peamiselt Prantsusmaal, Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis, üksikud veel Poolas, Belgias ja Saksamaal.

Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused

1923. aasta sügisel liideti kõik sõjaväe õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks, endise Peeter Suure merekindluse sõjaväelinnaku kasarmutes, mille koosseisu kuulusid:

• Kõrgem Sõjakool, asutati 1. augustil 1925, eellane Kindralstaabi kursus (1921)
• Allohvitseride kool, asutati 22. jaanuaril 1921, jala-, suurtüki- ja ratsaväe koolide ühendamisel üheks väeosaks ning reorganiseeriti 1936. aastal lahingukooliks
• Sõjakool, asutati 3. aprillil 1919
  • Sõjakooli reservohvitseride koolitus aspirantide kursus (alates 1928 klass), kursused aastast 1923, eellane tagavaraväe (reservohvitseri) klass (1922)
  • Sõjakooli täiendõpe pataljoni-, kompanii- ja patareiülemate ühendatud kursused (alates 1928), eellane alalisväe ohvitseride kursused (1920–1927)
• Sõjaväe Tehnikakool, kursused iseseisva koolina 1920–1923 ja 1936–1940

Kasarm, Tondi tänav 55, Tallinn

Vabariigi Valitsuse otsusega 29. augustil 1923 koondati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste alla Sõjakool, Kõrgem Sõjakool, Tehnikakool ja Allohvitseride kool. 1936. aastal Ülemjuhataja käskkirjaga nimetati senine Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abi Kõrgema sõjakooli ülemaks. Kõrgema sõjakooli ülema koha loomisega, kaotati ära Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abi koht. Oma esialgsel kujul tegutses Tallinnas Tondil kuni õppeasutuste sulgemiseni.

Sõjakool asus Tallinna Tondi kasarmute III plokis (Tondi tänav 57) ja kooli staap Tondi kasarmute staabimajas. Allohvitseride Kool paigutati Juhkentalist Ülemiste kasarmutest Tondile II plokki. Sõjaväe Tehnikakooli staap, klassiruumid ja töökojad asusid Tondi kasarmute I plokis. Tehnikakooli kadettide magamisruumid asusid Tondi kasarmute Valges majas.

1. detsembri hukkunud kadettide monument

1928. aasta 16. septembril avati Tondil 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monument. Ausamba esmase püstitamise mõtte algatas kolonelleitnant Eduard Rüütel, tollane sõjakooli ülem. Raha kogusid annetustena langenud kadettide teenistuskaaslased.

1941. aasta veebruaris monument hävitati, mälestusmärgi taasavamine toimus Tallinna päeval, 15. mail 2009.

Valdeki õnnetus

14. juunil 1934 sai Sõjakooli korraldatud taktikalistel õppustel Valdeki laskeväljal aspirantide käes plahvatanud mürsu tõttu surma 10 sõjakooli aspiranti. Surma said Heino Eerits, Eduard Kikerpill, Alfred Viira, Georg Gadd, Karl Truumann, Aleksei Pärl, Johannes Kattai, Endel Uulist, Hugo Juhkam; 17. juunil suri haavadesse Ferdinand Hausenberg. 16. juunil korraldati Tondil 1. dets. langenud kadettide mälestussamba juures aktus õnnetuse ohvrite mälestamiseks. Leinaaktusest võtsid osa sõjakool ja naiskodukaitse juhid. Aktusel viibis ka kaitsevägede ülemjuhataja kindral Laidoner.

1935. toimus Tallinnas Sõjaringkonnakohtu istung, kus süüalusteks olid õppeasutuse ülem kolonel Artur Saueselg ja kapten Voldemar Tepper. Kohtuotsusega leiti V. Tepper süüdi olevat hooletus järelevalves ja võimu mittetarvitamises ning teda karistati ühekuise arestiga peavahis. A. Saueselg mõisteti õigeks.

Taasasutamine

Esimesed lühiajalised ohvitserikursused taasiseseisvunud Eestis käivitati 1991. aastal, kui Tallinnas alustas tööd Eesti Sisekaitse Akadeemia Kaitsekolledž.

1993. aastal, kui Eesti Sisekaitse Akadeemia nimeks sai Eesti Riigikaitse Akadeemia, formuleeriti ka Kaitsekolledž ümber Kaitsejõudude Ühendatud Õppeasutusteks. 1992. aastal sai alguse ka välismaal, peamiselt Soome Vabariigis toimuv ohvitserikoolitus.

KVÜÕA moodustati uuesti Vabariigi Valitsuse määruse nr 52 alusel 17. märtsil 1998 Kaitseväe peastaabi väljaõppekeskuse ning Eesti Riigikaitse Akadeemias paikneva Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste baasil. KVÜÕA tegutses aastatel 1997–1998 ilma selge arengukavata.

Alates 1998. aastast andis Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (KVÜÕA) väljaõpet kahe õppekava alusel. Esimene alusel anti kutsekõrgharidusõpet, mille laiem eesmärk oli üldhariduslike teadmiste ning kutse- ja ametialaste teadmiste ja oskuste omandamine ning valmistas tulevasi ohvitsere ette teenima Eesti kaitseväes esmajärjekorras rühmaülematena. Õppe nominaalaeg oli 3,5 aastat ning see koosnes üld- ja põhiõppeainete plokist, tehnikakooli erialakursusest, teenistuspraktikast ja lõputööst (kokku kuni 129 ainepunkti). Sisuliselt anti õppuritele alusteadmised ajaloost ja politoloogiast, sotsiaal-, käitumis- ja humanitaarteadustest, loodus- ja täppisteaduste valdkonnast, ema- ja võõrkeelest. Põhifookus oli suunatud õppurite juhtimisoskuste ja taktikaalaste (sh erialaste teadmiste) teadmiste ning oskuste (rühma- ja kompanii tase) arendamisele.

Teine – diplomiõppe õppekava – oli ülesehituslikult eelmisega põhimõtteliselt sarnane, kuid kuna selle eesmärk oli anda õppuritele rahuaja kompaniiülema ja sõjaaja pataljoniülema teadmised ja oskused, sisaldas see lisaks kutsekõrgharidusõppe õppekavas olevale väljaõpet ka pataljoni tasemel. Õppeaeg oli samuti 3,5 aastat ja õppekava kogumaht 151 ainepunkti. Erinevus kutse- ja diplomiõppe õppekavade vahel seisnes selles, et viimase raames ei saanud õppurid erialast väljaõpet ja õppekava oli mõeldud juba kaitseväes teenivate ohvitseridele kõrgemal tasemel hariduse andmiseks.

Aastatel 1998–1999 tegutses KVÜÕA Tallinnas Eesti Riigikaitse Akadeemia territooriumil kuni ületoomiseni Tartusse 1999. aasta sügisel. Tartus kolis kool kesklinna endisse Eesti Põllumajandusakadeemia hoonesse, mis enne sõda kuulus Kaitseliidule.

1998. aastal hakkas KVÜÕA uuesti maaväe ohvitseridele rakenduskõrgharidust andma.

KVÜÕA korraldas aastatel 2001–2002 Soome abiga logistika, pioneeri, side ja suurtükiväe eriala kursused. Soomelt on saadud abi ka aastatel 2003–2004 logistika, suurtükiväe ja õhutõrje eriala kursuste korraldamisel.

2003. aastal otsustas KVÜÕA liituda Bologna kõrgharidussüsteemiga. 3+2 süsteemis 3-aastase põhikursuse õppekava kinnitati kaitseministri 24.09.2004 käskkirjaga ja selle õppekava järgi hakati õpetama 2004. aastast.

2004. aastast õpetati Eestis juba kõiki erialasid, mida varem õpiti välisriikides, põhiliselt Soomes. Rakenduskõrgkooli seaduse alusel andis 21.07.2005 Vabariigi Valitsus välja korralduse, mille alusel nimetati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused rakenduskõrgkooliks, kus võib toimuda magistriõpe. Esimene magistriõppe ehk keskastmekursus KVÜÕA-s algas 2005. aasta septembris.

2006. aastal sai KVÜÕA esimese akrediteeringu rahvusvahelise ekspertidest koosnevalt komisjonilt maaväe rakenduskõrgharidusõppe õppekavale täies mahus ja tingimisi akrediteeringu magistriõppele (tingimisi selle tõttu, et esimene magistrikursus polnud veel lõpetanud).

Aastal 2008 avas KVÜÕA rakenduskõrghariduse õppekava õhuväeohvitseridele ja 2011. aastal ka mereväeohvitseridele.

2008–2009 hakati KVÜÕA-s õppekavu muutma väljundipõhiseks, mis sisuliselt tähendas senise õppejõukeskse lähenemise muutmist õppurikeskseks, sätestades õppekava läbinu teadmised, oskused ja hoiakud.

2008. aastal allkirjastati Euroopa Liidu kaitseministrite koostöökokkulepe Euroopa Liidu sõjakoolide vahelise koostöö arendamiseks. Eeskuju võeti üle Euroopa levinud õpirändeprogrammist Erasmus, mis võimaldab KVÜÕA õppuritel ja õppejõududel õppida või õpetada mõnes välisriigi sõjakoolis. Samuti annab kokkulepe KVÜÕA-le omakorda võimaluse võtta vastu välisriigi õppureid ja õppejõude.

Kõrghariduse kvaliteedi arendamise programmis PRIMUS osaleb KVÜÕA alates 2008. aastast. Programm on võimaldanud KVÜÕA-l tegelda eelkõige õppetöö ja selle kvaliteedi arendamise küsimustega, muuhulgas panustada õppejõudude pedagoogiliste pädevuste arendamisele, rakendada mentorlust ja VÕTAt (varasemate õpi- ja töökogemuse arvestamine), arendada õppekavasid, viia läbi strateegilist arendustegevust ja arendada üliõpilaste õpioskusi.

2009. aastal läbis KVÜÕA magistriõppe õppekava akrediteerimisprotsess positiivse tulemusega.

Lahingukool liideti õppeasutustega 2010. aastal.

2010. aastal algas esimene nooremohvitseride kursus, mis on üheaastane kursus kõrgharidusega õppuritele.

Eksternõpet hakati andma KVÜÕA-s 2010. aastast nendele ohvitseridele, kes on juba pikemalt kaitseväes olnud ja kelle teenistus ei võimalda osaleda KVÜÕA päevases õppes.

2010. aastal tehti üleminekuhindamine, mil hinnati kõrgkoole üle terve Eesti, et vähendada õppekavade/erialade dubleerimist ja hinnata kõrgkoolide jätkusuutlikkust. KVÜÕA sai kõikidele õppekavadele positiivse hinnangu ja õiguse tegutseda kõrgharidust (sh rakenduskõrgharidus ja magistriõpe) andva õppeasutusena.

Vaata ka

• KVÜÕA toimetised
• Sõjateadlane
• Sõjakooli ohvitserideklasside jalaväeklassi I lennu lõpetanud ohvitseride loend
• Kõrgema Sõjakooli lõpetanud ohvitseride loend
• 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monument

Kirjandus

• Raske kaotus Tartule ja Tartumaale. Postimees, 16. juuni 1934. Lk 3
• Leitud kuul külvas aspirantidele surma. Postimees, 16. juuni 1934. Lk 3
• Õppeasutuste ülem ja vägede ülemjuhataja jutustavad. Postimees, 16. juuni 1934. Lk 3
• Valdeki õnnetuse ohvrid saadeti kodupaikadesse. Postimees, 17. juuni 1934. Lk 3
• Sõjakooli leinaaktus Valdeki ohvrite mälestamiseks. / Postimees 18. juuni 1934. Lk 5
• Sõjakooli katastroof kohtus arutusel. Postimees, 15. märts 1935. Lk 4
• Otsus Valdeki katastroofi protsessis. Postimees, 16. märts 1935. Lk 1
• Urmas Seaver. Kaitsejõud on valmis Akadeemiast välja kolima. Õhtuleht, 26. märts 1998
• Ilmar Palli. Kadetid rataste vahel. Luup nr 7 (64), 6. aprill 1998

Välislingid

• Kooli koduleht
• Ajakiri Sõjateadlane
• Kaitseväe Akadeemia põhimäärus (vastu võetud 1.07.2019)
• Kõrgem Sõjakool Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR