Mine sisu juurde

Keila ajalugu

Lisa lingid
See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia

Keila ala kerkis merest umbkaudu 8000 aastat tagasi ning asub Põhja-Eesti lavamaal. Inimasustuse algus Keila jõeäärses piirkonnas ulatub juba muinasaega[1], kuid kirjalikes allikates on Keilat esimest korda mainitud alles Taani hindamisraamatus 1241. aastal[2].

Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist. Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka[3]. Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla[1].

1925. aastal sai Keila aleviõigused.[4] 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid (v.a Võõpsu) ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna seal oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt – 1. mai 1938 seisuga oli Keilas 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.[5]

Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus.[6] Aastatel 1992–2017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud.

Esiaeg ja muinasaja küla

[muuda | muuda lähteteksti]
Orjakivina tuntud kultusekivi Jõepargis

Inimasustuse vanimad jäljed Keilas ulatuvad nelja või viie tuhande aasta taha.[7] Keila territooriumilt leitud seni vanimaks esemeks on 3.–2. aastatuhandest eKr pärit kivikirves, mis tuli välja vundamendiaugu kaevamisel 1930. aastal, jõest umbes 200 m kaugusel[1]. Samast kohast leiti ka luid ja süsi[1]. Muinasaja vanimaks säilinud mälestiseks on Keila Jõepargi territooriumil asuv Orjakivina tuntud kultuskivi (hiljemalt 1. aastatuhandest), millesse on uuristatud lohukesed[8]. 1912. aastal leiti põllu kündmisel Keila jõe lähedusest (tänapäeval raudteeülekäigukoha juures) aardeleid, kuhu kuulusid 9.–10. sajandist pärit pronks- ja hõbemündid[1].

Keila territooriumil asus küla juba muinasajal. Asustuse jälgi on leitud peamiselt Keila jõe parema kalda[7] äärselt alalt, mida tänapäeval läbib raudteetamm. Arheoloogilistel proovikaevamistel on sealt leitud potikilde ja söestunud luid, mille järgi on oletatud, et küla eksisteeris seal 10.–15. sajandil.[1]

1241. aastal on Keila küla esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus, kus küla suuruseks oli märgitud kümme adramaad. Ürikus on selle nimeks Keikæl, mida tuleb lugeda Keikala, sest sakslased jätsid eesti kohanimedes lõppvokaali märkimata. Keikala on aegade jooksul lühenenud Keilaks. Seda küla enam ei ole, kuid ta asus arvatavasti endise Keila mõisa põllul, mõisast Keila kirikumõisa poole. Keila küla nimetatakse ürikuis viimast korda 1549. aastal; pärast seda on külamaad võetud täielikult mõisapõldude alla.[9]

Taani hindamisraamatu järgi ristisid Taani preestrid Taemma (ka Tæmma) nimelisele vasallile läänistatud Keikæli küla 1219. või 1220. aastal. Taemma oli ilmselt esiisaks Kegeli (Keila saksakeelne nimi) aadlisuguvõsale, kes on omakorda nime andnud ühele Riia lähedal asuvale mõisale (Kegelsmuiza).[7]

Asula enne Liivi sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
Vasallilinnuse varemed

Taanlased valisid Keila mäe Vomentakae kihelkonna kiriku asukohaks.[7] 13. sajandi esimesel poolel[8] rajatud esialgne kirik ehitati puust.[7] Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel[10].

1350. aastal või veidi varem rajas Kegelite suguvõsa Keila jõesaarele mõisa, kuhu kuulusid 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostis Liivi ordu mõisa Arndt Kallelt ja hakkas 1470. aastatel mõisa väikelinnuseks ümber ehitama.[8]

Keila lähistelt on leitud ka 14. sajandi lõpukümnenditesse dateeritud tulirelv (Keila püss), mis on üks vanimaid teadaolevaid käsitulirelvi Euroopas.[11] Pronksist valatud relva jäänused on hoiul Harjumaa Muuseumis.[12]

Tugev ja tuntud Keila mõis ning kirik elava liiklusega kaubateel meelitas ligi käsitöölisi ja kaupmehi, kes hakkasid peagi Keila mäel paikseks jääma.[7] 15.–16. sajandil moodustus Keila kohale kodanike, bürgermeistri ja gildiga alev, kuhu kuulusid kindlustatud ordumõis ja selle lähedal olev küla, kivist vesiveski (vabade möldritega), kirik ja selle lähedal asuv ligi 20 elamuga küla, kõrvalhoonete ja viie kõrtsiga (pruulimisõigusega majapidamised).[1] Käsitöölised koondusid mitte ainult linnadesse, vaid ka alevitesse. Nii näiteks olid 16. sajandi esimesel poolel Keilas ametis pagar, rätsep, kingsepp, köösner, kangur, sepp ja puusepp[13]. Elanike arv ulatus üle saja[7]. Alates keskajast oli tuntud igasügisesed mihklilaadad Keila kiriku esisel platsil – selline komme püsis elavana veel 20. sajandi esimesel poolel[7]. Ka kirik oli 15.–16. sajandil üsna jõukal järjel[10].

Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist.[3] Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka[3]. Linliku miljöö tõttu oli Keila vastuvõtlik Saksamaalt tulnud reformatsiooniliikumisele[7]. Tõenäoliselt seetõttu sai Keila kihelkonnast üks esimesi luterlike maakihelkondi[7].

Asula Rootsi ajal

[muuda | muuda lähteteksti]
Rõngasrist Keila kirikuaias

1558. aastal alanud Liivimaa sõda mõjutas ka Keila saatust. Kirik rüüstati ja purustati veel samal aastal[10]. 1560. aastal olid Vene väed taas Harjumaal rüüstanud, põletanud, tapnud ja röövinud.[7] Ordumõis põletati 1560[8]. Alevi hävitasid poolakad Liivi sõja ajal 1567. aastal[1]. Pikaajaliseks osutunud sõjas mõjusid rängalt Tallinna piiramised aastatel 1570 ja 1577[7]. Säilinud ürikutest on teada, et 1593. aastal oli kirik osalt katuseta, kooriruumi võlvid olid sisse langenud, pastoraadihoone lagunenud[7]. Aastatel 1601.–1602. oli laastav näljahäda ning katk samal ajal jätkuva sõjategevuse käigus[7]. Niigi kiratsema jäänud keskaegne Keila alevik hääbus peaaegu lõplikult[7].

Noil aegadel olid Eestis iseloomulikuks nähtuseks nõiaprotsessid. Näiteks elusalt põletati Keilas Klati Jaak ussi nõidumise eest õllekannu sisse, Tammeaugu Ann libahundina hobuse murdmise ning Vääna nõid Mall palaviku tekitamise eest.[7]

Alles 1620. aastatest hakkas Keila vähehaaval kosuma. 1620. aastate lõpuks oli kirik kihelkonna mõisnike poolt üles ehitatud. Keila majanduslikku ja kultuurilist elavnemist 1620.–1630. aastatel seostatakse mõjuvõimsate Keila mõisnikega. Mõis kuulus riigile ja see renditi neljale järjestikusele Eestimaa kubernerile: Jakob De la Gardiele, Per Banérile, Johan De la Gardiele ja Philipp von Scheidingile. Philipp von Scheiding on kahtlemata üks tähelepanuväärsemaid Keilaga seotud isikuid.[7]

Kiriku nihkumine olulisele kohale, eestlaste eneseteadvuse tõus ning hariduspüüdluste laiem levimine on märgatavad ka Keilas. Rootsiaegse talupojakultuuri tunnismärkideks on paekivist rõngasristid. Kahte Keila rõngasristi tuleb pidada väga unikaalseks – Ohveste risti haruldase raidkunstitööna ja Tamme Hansu risti pikkade pealkirjadega.[7]

Asula esimene plaan on tehtud 1697, sellel on fikseeritud kirik, kaks kõrtsi, Keila jõesaarel mõisasüdamik, kolm hoonestatud krunti turuplatsi lähedal, mõned majad jõe ääres kiriku taga.[14]

1695.–1697. aastal laastas Eestimaad suur näljahäda. Sellele järgnes Põhjasõda. Taas pidi Keila taluma Tallinna piiravaid vene vägesid, lisaks hakkas nii linnas kui piirajate seas levima katk.[7]

1700. aasta oktoobris liikus Rootsi sõjavägi kuningas Karl XII juhtimisel Pärnust Tallinna kaudu Narva alla. Märjamaalt oleks ka otsemini Tallinna pääsenud, kuid vägi keeras Nissi peale ja sealt Keila kaudu Tallinna. Põiked peasuunalt kõrvale tingis asjaolu, et oli vaja täiendada moonavoore.[15]

Asula Vene tsaarivõimu ajal kuni raudtee rajamiseni

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõda ja sellega kaasnenud katk laastasid asula täielikult, toibumine võttis aega.[14] Põhjasõjale järgnenud sajand ei paista Keilas silma eriliste sündmuste poolest – kirikuküla elas oma vaikset igapäevaelu[7]. Sõjas tugevaid kahjustusi saanud vasallilinnus jäeti 1750. aastatel maha[16]. Üksikuid linnuseruume kasutati keldritena kuni 19. sajandini[16].

18. sajandi esimesel poolel toimus rahva haridustaseme märgatav tõus. 1711–1742 oli Keilas pastoriks Johann Middendorff. Tema 1724. aastal kirja pandud märkmetest on teada, et "olgugi, et tänini koolimaja pole, siiski on Jumala armu abiga jõutud niikaugele, et terves kihelkonnas vaevalt leidub talu, kus vähemalt üht lugeda oskajat ei leiduks... õppinud on nad üksteiselt." Neli aastat hiljem teatab pastor, et lugeda oskajaid kihelkonnas on 478.[7]

1730. aastatel rajati Paldiski maantee.[14]

Keila uus pastoraadihoone ehitati 1797. aastal

18. sajandil sai postimaanteeks Keilat läbinud ajalooline teetrass Tallinn–Haapsalu (vaata Tallinna–Haapsalu postimaantee), mille algusaja võib oletatavasti paigutada 13. sajandi esimesse poolde[17]. Postiühendus loodi 1739. aastal, kuid suleti juba 1743. Tallinna ja Haapsalu vahelise tee postijaamad, sealhulgas Keila postijaam, taasavati 1783. aastal. 1799–1804 veeti trassil ka reisijaid.[18] 1865. aastal otsustati jätta suurte kulutuste pärast Keilasse spetsiaalsed postijaamahooned ehitamata.[19]

Keila kirikuaia Vääna mõisa kabel

1797. aastal ehitati kirikust Tallinna poole ühe kilomeetri kaugusele jääv uus pastoraadihoone, mis kirikumõisate seas oli erandlikult kahekorruseline.[14] Kirikuaias asub mitu hauakabelit, mis on rajatud pärast 1772. aastat, kui kirikutesse matmine keelati[10]. Keila kirikuaia kabelitest vanim – arhitektuurselt silmapaistev[7] klassitsistlik Vääna mõisa kabel – kerkis Keila kirikuaeda kas 18. sajandi lõpul või 19. sajandi alguses.[20] 19. sajandi teisel poolel valmisid järelklassitsistlikus laadis Ääsmäe kabel ja uusgooti stiilis Ohtu mõisa kabel[14]. 19. sajandi esimeses veerandis jäi kirikuaed kalmistuna kitsaks ning 1823. aastal rajati uus surnuaed Haapsalu ja Paldiski maantee vahele (likvideeriti 1966)[7]. Tänapäevase välimuse sai kirik 1851. aastal[10].

Hävitatud Martin Lutheri mälestusmärk, mis asus Keila lähedal Kumna mõisa maadel

Alles 19. sajandi teisel poolel hakkas Keila kauaaegsest vaikelust ärkama. Üheks esimeseks erutavaks kultuurisündmuseks sai Martin Lutheri mälestussamba püstitamine Keila pastoraadi lähedale 1862. aastal. Ausamba avamisel osales ligi 5000 inimest. (Sammas hävitati 1949. aastal.)[7]

Rahvuslik ärkamine avaldus Keila kihelkonnas eelkõige muusikaelus. Üheks tõukeandjaks oli Max Wilhelm von Fick, kes 1865. aastal hakkas korraldama nelipühade ajal kirikukontserte, millest kasvasid välja hilisemad Keila laulupeod. Pideva koolihariduse andmise algust tähistab 1867. aastal Keila lähedal Väljaotsa talus avatud vallakool.[7]

Asula pärast raudtee rajamist

[muuda | muuda lähteteksti]
Keila jaamahoone

18. ja 19. sajandil muutus Keila ilme üsna vähe. Pööre saabus Balti raudtee valmimisega 1870. aastal, mis oli esimene Eestis asunud raudtee ja ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid Peterburiga.[8] Järgemööda hakkasid Keilas ärisid avama kaupmehed ja ettevõtjad[7]. 1889. aastal avati esimene apteek[7]. 1895. aastal valmis vallamaja[7]. Samuti mõjus asula kasvule soodsalt 1896. aastal alanud mõisamaa müümine ehituskruntideks[8].

Koos raudtee väljaehitamisega ühendati kõik raudteejaamad telegraafiliiniga. Nii sai Keila esimese telegraafiühenduse 1870. aastal.[21]

Keila mõisniku eestvedamisel rajati ajavahemikul 1899–1901 Keila mõisa telefonikeskjaam. Kuna ka mitmed teised mõisnikud tegid oma mõisas sama, siis selleks, et neid mõisate telefonijaamu omavahel ühendada, rajasid mõisnikud oma eratelefonivõrgu.[22] Sellest järeldub, et tõenäoliselt saabus Johanna Lahesalu koduloolises kirjutises märgitud aeg, kus telefonside oli Keilal kõigi ümbruskonna mõisatega ja mitme linnaga (Paldiski, Haapsalu, Tallinn, Pärnu) ning et elanikud võisid telefoni kasutada postiasutuses, raudteejaamas, hobupostijaamas, suurkaupmeeste kontoris, saeveskis ja kõrtsis[23], siiski millalgi hiljem, arvatavasti 20. sajandi esimesel kümnendil. (teistel andmetel sai Keila telefoniühenduse Tallinnaga 1897. aastal[8]).

Panganduse ajalugu Keilas sai alguse 1899. aastal hoiukassa avamisega[8]. Kohaliku tuletõrje sünniaastaks loetakse 1901. aastat[7].

1903. aastal valmis kahe terasest fermikandjaga raudteesild Haapsalu–Tallinna raudteel üle Keila jõe.[24] Esialgne sild, mis rajati aastal 1870 koos raudteega, oli tõenäoliselt puidust. Põlise Haapsalu maantee kõrvale tekkis Uus tänav[7].

Raudteeliin Keila ja Haapsalu vahel valmis alles 1905. Nõnda oli Keila jaam oluline peatuspaik Haapsallu suunduvatele puhkajatele ning pakkus kohalikele tööd hobutranspordi korraldamisel Keila ja Haapsalu vahel.[25]

1907. aastast tegutses Keila Rahvahariduse Selts. Selts avas raudteejaama lähedal Uexkülli majas kooli, kuid 1911. aastal võimud sulgesid selle eestikeelse kooli.[7] Samal aastal hakkas samas majas (Haapsalu maantee 8) tööle venekeelne riigikool[26].

Aprillis 1907 toimus Keila ja Tallinna vahel Eesti esimene ametlik jooksuvõistlus. 25 versta pikkuse jooksu võitis maadleja J. Loorberg.[27] Keilaga on seotud ka 1912. aasta sügisel toimunud Eestimaa esimene ametlik võidusõit autodele, mis peeti marsruudil Tallinn–Keila–Risti–Tallinn.[28]

Vahetult enne esimest maailmasõda oli Keilas umbes 800 elanikku. Sõja puhkedes hakkas see arv vähenema, sest mobilisatsioon viis minema hulgi mehi.[8]. Sõja-aastate vältel tuli eluaset anda sinna majutatud Vene polkudele[7]. Mõisapõllul käisid pidevad laskeharjutused ning rahvas pidi taluma sõdurielu rutiinist tulenevaid omavolitsemisi[7]. 1917. aasta veebruaris alanud revolutsioonist lootsid keilalased paremat riigikorda, sõja lõppu ning soldatite lahkumist[7]. Keilas väljendus Veebruarirevolutsioon spontaansetes meeleavaldustes[7]. 17. märtsil saabus Tallinnast Keilasse 10-meheline salk[7]. Põletati ära Keila politseijaoskonna dokumentatsioon[7] ning vallamaja ees põletati Nikolai II pilte[29]. Hiljem marodeerivad sõdurid murdsid sisse Keila mõisa ja väärtasju otsides kirikuaias kabelitesse[7].

Oktoobrirevolutsiooni järel toimus Keilas, põhiliselt baptistide palvemajas ägedaid, kuni tuhande osavõtjaga rahvakoosolekuid, et selgitada parteide programme ning Eesti tulevikuväljavaateid. Keila rahva seas omasid suurt mõju kirikuõpetaja Jakob Kukk ja vallavanem Johann Tähe. Enamlaste agitatsioon erilist kõlapinda ei leidnud. Näiteks protesteeris Keila rahvakoosolek Eesti Maapäeva laialisaatmise vastu ning tunnistas Maapäeva kõrgeimaks võimuks Eestis.[7]

Kohalik bolševistlik tuumik otsustas kodanlikult meelestatud vallanõukogu asemele töörahvanõukogu luua. Nõu käis andmas Jaan Anvelt.[8] Töörahva saadikute nõukogu moodustamisega tekkis suuri raskusi[7]. 21. jaanuaril 1918 toimunud valimistel osales kõigest 89 inimest.[7]. Moodustati 20-liikmeline (neist 8 liiget Keilast) Keila valla töörahvanõukogu[8] ja valiti kolmeliikmeline täitevkomitee[8]. Järgmisel päeval aeti relvastatud punakaartlaste abil laiali vallanõukogu.[7]

Jõesaarele viiv Linnuse tänava sild Keilas 1930. aastatel. Vaade Jõesaare poolt

Keila all peeti lahinguid nii esimeses kui ka teises ilmasõjas. 23. veebruaril 1918 kohtusid Keila mõisa maadel Keila lahingus punakaartlaste ja sakslaste väeüksused. 1944. aasta 23. septembril toimus Keila lahinguvõitlus Eesti üksuste ja Punaarmee 72. laskurdiviisi kiiresti edasiliikuva motoriseeritud eelsalga vahel.[30]

1925. aastal sai Keila aleviõigused.[4] 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid (v.a Võõpsu) ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna sealn oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt – 1. mai 1938 seisuga oli Keilas 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.[5]

Postijaamad tegutsesid mõningail määral 1920.–1930. aastail neis paikades, kus puudusid bussiliinid.[19] 1924. aastal avati hobusepostijaam[31] ka Keilas, kuid bussiliikluse tormiline areng 1930. aastail viis Eestis postijaamade sulgemiseni.[32]

1935. aastal moodustati kõikidest Keilas tegutsevatest seltsidest ühine organisatsioon, mille nimeks sai Keila Rahvamaja. Rahvamaja tegutses algselt pritsumajas, kuid Teise maailmasõja ajal hoone hävis ja seetõttu koliti endisse vallamajja.[33]

Keilas tegutses Keila põllumeeste konvent.

Keila Nõukogude okupatsiooni ajal

[muuda | muuda lähteteksti]
Kontsert Keilas

1941. ja 1949. aastal oli Keila raudteejaam üheks sõlmjaamaks, kuhu koondati arreteeritud inimesed ja paigutati nad jaamas seisvatesse loomavagunitesse. Vahistamised toimusid valdavalt öösiti ja ühte rongitäit komplekteeriti paar ööpäeva. Jaamast saadeti inimesed Siberisse asumisele. Küüditatute mälestuseks on jaama territooriumil mälestustahvliga kivi.[1]

Kino Saluut tagune Keilas 1960. aastal

Pärast teist maailmasõda alustas tegevust väikekino Keila. Varem toimusid kinoetendused rahvamajas ja enne seda pritsimajas. 1952. aastal valmis kino Saluut.[8] Saluudi hiilgeaegadel olid filmiseansid koguni kolm korda päevas.[34]

Esimene haigla (linna- ja maa-ambulatoorium) hakkas Keilas tegutsema 1944. aastal vanas ja madalas puumajas (Jaama 11, lammutati 1992. aastal). 1963. aastal koliti endisesse Keila rajooni parteikomitee hoonesse Keskväljakul.[1]

Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskuseks.[6]

1956. aastal loodi Keilas Eesti esimene[1] kolhoosiehituse organisatsioon – Keila KEN (Kolhoosidevaheline Ehitusnõukogu), mis sai hiljem nimetuseks Harju KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor).[35] Harju KEKist sai üks olulisemaid linna arengu mõjutajaid sõjajärgsel perioodil[36].

Juulis 1958 jõudis Keilasse elektriraudtee,[8] mis pikenes Kloogani sama aasta detsembris ja 1965. aastal pikendati elektriraudteed ka Vasalemmani. Praegusel ajal on linnal elektrirongide näol hea ühendus Tallinnaga.

Nõukogude Liidu tankipolgust alles jäänud hooned 1990. aastatel

Nõukogude ajal paiknes Keila linna territooriumil 228. tankipolk, viimased tankid viidi minema ja ala anti üle 1994. aasta 25. augustil. Tankipolgu territooriumil töötas aastatel 1990–1991 Eesti iseseisvuse vastase interliikumise piraatraadiojaama Nadežda saatja.[1]

Nõukogude ajal kasvas linn jõudsalt. Linna äärde ehitati viiekorruseliste paneelmajade rajoon. Nende hulgas on ka kolm seitsmekorruselist korterelamut. Lisaks arenes välja Mudaaugu rajoon linna põhjaosas.

Harju KEKi tehnotalituse hoone valmis 1985. aastal

1985. aastal valmis Keilas Paldiski mnt 21 arhitektide Ain Padriku ja Rein Tomingase projekteeritud Harju KEKi tehnotalituse hoone. Sisekujunduse autor on Rein Laur. Seda on nimetatud Eesti interjöörikujunduse esimeseks high-tech'i ideede kontseptuaalseks rakenduseks.[37] Hoone valiti samal aastal Eesti parimaks ehitiseks[38] ning objekt leidis tunnustust ka üleliidulisel tasandil.[39]Lammutatud 2021.

Suur haiglakompleks valmis aastatel 1989–1991[1] Keila Männiku serval Pargi 30 (voodikohtade arvu poolest vabariigi kolmas kliinik), mis sai tuntuks oma põletusravi osakonna tõttu.[40]

Keila taasiseseisvunud Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
Keila 2001. aastal

1994. aastal valmis Mudaaugu elamupiirkonnas SOS-lasteküla, millest sai esimene pere-tüüpi lastekodu Eestis.[1]

1994–1996 oli Paldiski linn Keila linna koosseisus ühe Keila linnaosana, et seal saaks läbi viia kohaliku omavalitsuse valimisi. See põhjustas hiljem aga pikaajalise kohtuvaidluse Keila ja Paldiski vahel, kuna viimane jättis Keila kanda ühe laenuvõla.[41][42]

2001. aastal valmis Keila tervisekeskus.[43] Linnaelanike sportimisvõimalusi on parandanud ka Keila terviseradade valmimine.

2003. aastal lõpetati Keila haigla kui riigiasutuse tegevus ning selle vara anti üle sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). PERH viis järk-järgult aktiivraviosakonnad Keilast oma Mustamäe korpusse ning Keilas pakuti edaspidi vaid hooldus- ja järelraviteenuseid.[44]

2012. aastal alustati ühinemisläbirääkimisi Keila vallaga[45]. Linnavolikogu lükkas juunis 2014 tagasi Saue valla ühinemisettepaneku[46].

2016 pakuti välja ka Lääne-Harju valla idee, kuid Keila linn ning Vasalemma ja Nõva vald ei olnud ühinemisest huvitatud ja hiljem loobus ka Padise vald. Seetõttu oli oodata ainult Keila valla ja Paldiski linna liitumist ning Keila linna jätkamist eraldiseisva haldusüksusena.[47] Eesti omavalitsuste haldusreformi raames kavandati aga Keila linna sundliitmist Paldiski linna ja Keila, Padise ning Vasalemma vallaga.[48] 6. juulil otsustas valitsus aga, et Keila linna Lääne-Harju vallaga ei sundliideta ning et ta jätkab eraldi omavalitsusena.[49]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Heli Nurger. "Keikæl, Kegel, Keila". OÜ Infotrükk, 2003. ISBN 9985-915-6-0.
  2. ↑ ""Keila"". www.eestigiid.ee. Vaadatud 02.11.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu 2012. Lk 181.
  4. ↑ 4,0 4,1 ""Ajalugu"". keila.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.04.2015. Vaadatud 06.11.2011.
  5. ↑ 5,0 5,1 Keila linna juubel tuleb koos laulupeoga. 18.01.2013. eestielu.delfi.ee
  6. ↑ 6,0 6,1 ""Keila rajoon (1950–1962)"". www.eha.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.04.2015. Vaadatud 10.11.2011.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 7,15 7,16 7,17 7,18 7,19 7,20 7,21 7,22 7,23 7,24 7,25 7,26 7,27 7,28 7,29 7,30 7,31 7,32 7,33 7,34 7,35 7,36 7,37 7,38 7,39 7,40 7,41 Aivar Põldvee (1990). "Kilde Keila ajaloost". – "Harjumaa ja harjulased". Koostaja Ahto Kaljusaar. Tallinn: Perioodika. Lk 17–28.
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 Heino Gustavson. "Keila". Eesti Raamat, 1979.
  9. ↑ Endel Varep. "Keila" – "Harju rajoonis. Artiklite kogumik". Tallinn, 1974. Lk 348–353.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 ""Keila kiriku ajalugu"". www.eelk.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 4.05.2012. Vaadatud 07.11.2011.
  11. ↑ "Keilast leitud püss võib olla üks Euroopa vanimaid käsitulirelvi" Postimees, 24. september 2015
  12. ↑ "Keila püss on hoiul Harjumaa muuseumis" Harju Elu, 2. oktoober 2015
  13. ↑ "Eesti ajalugu. Eesti keskaeg". Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu, 2012. Lk 230.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 "Eesti arhitektuur 3". Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn. Valgus, 1997. Lk 20–21.
  15. ↑ Tõnu Raid. "Eesti teedevõrgu kujunemine". Tallinn, 2005. Lk 136.
  16. ↑ 16,0 16,1 ""Linnus"". www.hmk.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.11.2011. Vaadatud 02.11.2011.
  17. ↑ Tõnu Raid. "Eesti teedevõrgu kujunemine". Tallinn, 2005. Lk 200–201.
  18. ↑ Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 30–32.
  19. ↑ 19,0 19,1 Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 38–44.
  20. ↑ 2752 Keila kirikuaia Vääna mõisa kabel, 19.saj.. register.muinas.ee.
  21. ↑ Küllo Arjakas (2010). "Eesti Raudtee 140. Sissevaateid ajalukku". Tallinn. Lk 42.
  22. ↑ Telegraaf ja telefon. Kaugside.
  23. ↑ Johanna Lahesalu. "Killukesi Keilast". XVII teatmematerjali kogumise võistlus. Tallinn, 1975. Keila leht. 26.08.2011.
  24. ↑ Mairo Rääsk. Eesti sillad. Kirjastus Tänapäev, 2006. Lk 14–15
  25. ↑ "Eesti esimest raudteed kutsuti apelsiniraudteeks" Imeline Ajalugu, 8. veebruar 2012
  26. ↑ Enne ja nüüd: Tähe vabrik 1938. aastal ja lagunev vabrikuhoone tänapäeval. www.eestielu.ee. 5.05.2013.
  27. ↑ "XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm". I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2002. Lk 165.
  28. ↑ Orkaani kiirusel läbi Eesti- ja Liivimaa. Eesti Maanteemuuseum.
  29. ↑ "XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm". Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2002.
  30. ↑ "FOTOD: Keila aastal 1918" eestielu.delfi.ee, 24. veebruar 2012
  31. ↑ "Riiklise sideteenistuse 1927.a. käsiraamat". Kirjastus Side. Lk 88.
  32. ↑ Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 121–122.
  33. ↑ ""Keila Kultuurikeskus"". keila.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.08.2014. Vaadatud 14.11.2011.
  34. ↑ Enne ja nüüd: Keila kino Saluut. 02.12.2012. eestielu.delfi.ee
  35. ↑ ""Harju KEK. Uudised"". www.harjukek.ee. Vaadatud 14.11.2011.
  36. ↑ Keskväljak 6 asuva kinnistu hoonestamise eritingimused.
  37. ↑ Postmodernism Eestis 1980. aastail. Krista Kodres. "Ilus maja, kaunis ruum". Tallinn, 2001.
  38. ↑ Uudised. 1985.
  39. ↑ Ain Padrik. "Tehnotalituse hoone Keilas". Ehituskunst 4. Eesti NSV Arhitektide Liidu aastaraamat 1984. Lk 26.
  40. ↑ ""Patsiendi sugulased süüdistavad haiglat hoolimatuses"". uudised.err.ee. Vaadatud 15.11.2011.
  41. ↑ Uwe Gnadenteich: "Keila ja Paldiski käivad aastatetaguse võla pärast kohut" Postimees, 2. juuli 2012
  42. ↑ "Erki Fels: Paldiski katlamaja laenust – ehk ükski heategu ei jää karistuseta" Eesti Elu, 19. oktoober 2012
  43. ↑ "Keilas avati tervisekeskuse ujula" Delfi, 26. mai 2001
  44. ↑ ""Keila osakond"". www.hooldusravi.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.01.2012. Vaadatud 15.11.2011.
  45. ↑ Keila vallajuhid loodavad linna ja valla ühinemise eeloleva aasta jooksul läbi viia[alaline kõdulink], delfi.ee, 3. märts 2014.
  46. ↑ Keila Leht, 20. juuni 2014, lk 4.
  47. ↑ "Lääne-Harju valla moodustavad ilmselt Paldiski linn ja Keila vald" ERR, 21. detsember 2016.
  48. ↑ "Riik ei säästa Keilat sundliitmisest" ERR, 14. juuni 2017.
  49. ↑ "Neli valda pääsevad sundliitmisest" Äripäev, 6. juuli 2017.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Eduard Lahesalu (1936). "Vene revolutsiooni- ja saksa okupatsioonipäevilt Keilas". Tallinn: Külvaja.
  • Endel Varep (1974). "Keila" – "Harju rajoonis. Artiklite kogumik". Tallinn. Lk 348–353.
  • Johanna Lahesalu (1975). "Killukesi Keilast". XVII teatmematerjali kogumise võistlus. Harjumaa Muuseumi kogu.
  • Heino Gustavson (1979). "Keila". Eesti Raamat.
  • Aivar Põldvee (1990). "Kilde Keila ajaloost". – "Harjumaa ja harjulased". Koostaja Ahto Kaljusaar. Tallinn: Perioodika. Lk 17–28.
  • Mati Mandel (1994). "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses". Harjumaa uurimusi 2. Keila.
  • Heli Nurger (2003). "Keikæl, Kegel, Keila". OÜ Infotrükk.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keila_ajalugu&oldid=6747854"