Oleviste kirik

Oleviste kirik
	Vaade kirikule Kohtuotsa vaateplatsilt
Riik	Eesti
Asukoht	Lai tänav 50, Tallinn
Esmamainimine	1267
Koordinaadid	59° 26′ 29,1″ N, 24° 44′ 52,1″ E

Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas aadressil Lai 50.

Kirik on nimetatud Norra kuninga Olav II Haraldssoni järgi, kes juhtis Norra ristiusustamist 11. sajandil ning langes lahingus 1030. aastal selle käigus. Katoliku kirik kuulutas Olav II Haraldssoni seejärel pühakuks (püha Olav).

Kirikut kasutab EEKBKL Oleviste kogudus.

Oleviste kirik on Baltimaade kõrgeim kirik – 123,7 meetrit maapinnast. Kiriku tornis 60 meetri kõrgusel on aprillist novembrini külastajatele avatud vaateplatvorm.

Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikut ehitati ümber ka pärast 1625. ja 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. 1820. aasta põlengus hävinud tornikiiver taastati 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku uusgooti stiilis sisustus.

Kiriku altar ja altarimaal

Kiriku altari valmistasid Friedrich von Maydell ja Johann Exner 1835. aastal, altarimaali Wilhelm von Kügelgen 1834. aastal.

Kabelid kirikus

Kirikus asuvad Püha Maarja (Breemeni) kabel, mis valmis 1521. aastal, autorid Bernt Wolf, Gert Koningk, kabel asub koori lõunaküljel Pika tänava pool ning kabeli välisseinas asub kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf.

Ajalugu

12.–13. sajand

Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esimest korda on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud Skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.

14.–15. sajand

14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364. aastal valmis kellatorn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses ehitati uus kooriruum. Pärast 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus aastatel 1436–1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ja kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim) ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.

16. sajand

Oleviste kiriku välisvaade kagust. Vasakul lõunakabel, paremal Maarja kabel (2024)

Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiivriga oli kirik 115–125 meetri kõrgune.^[1] Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513–1523. Olgugi et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika arhitektuuri näiteid Tallinnas.

15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.

Väidetavasti oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile. Seda arvu ei tõesta ükski teine allikas ja olemasolevate piltide järgi on Oleviste kiriku torn olnud kogu aeg umbes sama kõrge kui tänapäeval. Samuti oleks kõrge torni puhul kiviosa ebaproportsionaalselt madal.^[2]

17. sajand

1602. aastal ehitati Maarja kabeli ühele piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.

1625. aasta ööl vastu 29. maid süütas pikne kiriku kellatorni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus kellatorn valmis 1651. aastal, see ehitati 135 meetri kõrgune. Ka aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719 ja 1736 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.

18. sajand

1772. aastal keelas Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga Venemaa keisririigis matmise nii kirikutesse kui ka kirikute ümber.

19. sajand

Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aasta ööl vastu 16. juunit (vkj), mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskonna maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.

Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid uusgooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses 123,7 m ning kiiver kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.

20. sajand

1925. aastal leiti kiriku torni juurest ümbermaetuna kiriku põranda ümberehitamisel eemaldatud maetute jäänuseid, mis maeti ümber Rahumäe kalmistule.^[3]

27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste kogudusele (baptist Karl Kaups oli seal esimest korda jutlustanud 1930. aastal).^[4] 17. septembril 1950 kogunesid Oleviste kirikusse kaheksa kogudust, kellelt Eesti NSV võim oli võõrandanud koguduse omandid, pakkudes neile vastu vaid üht ühist kokkutuleku paika Oleviste kirikus. Kaheksa kogudust olid: Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (kogudusevanem Johannes Laks), Eelimi Nelipühikogudus (Voldemar Nurk), Allika Baptistikogudus (Osvald Tärk), Saaroni Baptistikogudus (Albert Sergo), Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (Oskar Olvik), Siioni Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (Artur Tuisk), Priikogudus (Joosep Leisberg), Iru Betaania Baptisti Kogudus.^[5] 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.

21. sajand

Kiriku restaureerimist alustati Tallinna kirikurenessanssi programmi raames 2002. aastal. Alustati läänetorni konstruktsioonide tugevdamisega ning 2003. aastal restaureeriti torni kiviosa ja läänefassaad, 2004.-2009. aastal restaureeriti katused, 2006. aastal lõunafassaad. 2009. aastal peatus kiriku restaureerimine ligi kümneks aastaks seoses majanduskriisiga, kuid jätkus 2018. aastal. Aastatel 2018-2020 restaureeriti lõunakabelit ja taas läänetorni ja läänefassaade.

Linnalegende Oleviste kirikust

Väidetavasti on tänapäeval, kui Tallinna ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus – 123,7 meetrit maapinnast. Tegelikult on see linnalegend, sest sellist määrust Tallinna linnaplaneerimise ametis ei leidu.^[6] Linnalegend on seegi, nagu oleks tornikiivri tipus asuva muna sees Nõukogude okupatsiooni ajal asunud KGB jälgimisseadmed ja -ruum.

Oleviste kiriku kujutamine

Venemaa 2016. aasta 5-rublasel metallrahal, mis ilmus sarja "Nõukogude vägede poolt Saksa fašistlike anastajate käest vabastatud riikide pealinnad" raames, on lisaks pronkssõdurile kujutatud ka Tallinna linnamüüri torni ja Oleviste kiriku kontuure.^[7]

Ameerika Ühendriikide poliitilise sitcom'i telesarja "Pargid ja puhkealad"^[8] 6. hooaja 13. episoodi lõpus näidatakse Pawnee linna tausta, mille keskele on töödeldud kiriku kujutis, mille välimus kattub täpselt Tallinna Oleviste kiriku välimusega.

Vaata ka

Tallinna Oleviste kogudus

Viited

↑ Ants Hein (2012). "Oleviste pole kunagi olnud maailma kõrgeim ehitis". Imeline Ajalugu. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2013. Vaadatud 17. novembril 2012.
↑ Kas Oleviste kirik ikka oli kunagi maailma kõrgeim ehitis? Vaadatud 22.06.2014
↑ Nende kolmas puhkepaik. Rahvaleht, 24. november 1925, nr 110, lk 3.
↑ "Võhik" jutustab kirikukantslis. Esmaspäev, 22. veebruar 1932, nr 8, lk 4.
↑ Oleviste kogudus 56 – tagasivaade käidud teele
↑ Eesti kultuuriloo õppematerjal. Vaadatud 22.06.2014
↑ "Eesti pealinn on kujutatud äsja väljalastud Venemaa viierublasel mündil". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. august 2017. Vaadatud 9. mail 2017.
↑ "Parks And Recreation". Wiki.

Kirjandus

Anton Paul Fedor Constantin Possart "Statistik und Geographie des Gouvernements Esthland". Stuttgart, 1846, lk 191–198
"Oleviste 50. Oleviste koguduse juubelikogumik" (2000);
Ants Hein. Linna auw ninck illo. Olevistest ja tema tornist, Tuna 4/2014
Riho Saard. "Tallinna vaim. Peatükk XX sajandi Eesti karismaatilise liikumise aja- ja mõtteloost" (2010).

Välislingid

Oleviste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
Oleviste kirik teatmikus "Teeliste kirikud"

[müüt-1] Ants Hein (2012). "Oleviste pole kunagi olnud maailma kõrgeim ehitis". Imeline Ajalugu. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2013. Vaadatud 17. novembril 2012.

[T1oF0-2] Kas Oleviste kirik ikka oli kunagi maailma kõrgeim ehitis? Vaadatud 22.06.2014

[cI65A-3] Nende kolmas puhkepaik. Rahvaleht, 24. november 1925, nr 110, lk 3.

[vXAOu-4] "Võhik" jutustab kirikukantslis. Esmaspäev, 22. veebruar 1932, nr 8, lk 4.

[5] Oleviste kogudus 56 – tagasivaade käidud teele

[6iIjs-6] Eesti kultuuriloo õppematerjal. Vaadatud 22.06.2014

[nAqpi-7] "Eesti pealinn on kujutatud äsja väljalastud Venemaa viierublasel mündil". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. august 2017. Vaadatud 9. mail 2017.

[8] "Parks And Recreation". Wiki.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]