Mine sisu juurde

David Bowie

Allikas: Vikipeedia
David Bowie
Bowie 2002. aasta kontserditurneel "Heathen Tour"
Bowie 2002. aasta kontserditurneel "Heathen Tour"
Sünninimi David Robert Jones
Tuntud kui Ziggy Stardust
The Thin White Duke
Sündinud 8. jaanuar 1947
Surnud 10. jaanuar 2016 (69-aastaselt)
Päritolu Brixton, London, Suurbritannia
Stiilid rokk, glämmrokk, art rock, pop rock
Pill vokaal, kitarr, klaver, suupill, saksofon, vioola, tšello, koto, löökpillid
Hääleliik bariton
Tegev 1964–2016
Plaadifirma Deram, RCA, Virgin, EMI, ISO, Columbia, BMG, Pye
Seotud esitajad The Riot Squad, Tin Machine, Arnold Corns, The Hype, The Lower Third, The Konrads
Veebileht www.davidbowie.com

David Bowie (kodanikunimega David Robert Jones; 8. jaanuar 1947 London – 10. jaanuar 2016 New York) oli inglise laulja, näitleja, muusikaprodutsent ja arranžeerija.

Alates 1970. aastatest oli Bowie popmuusika suurkuju ja uuendaja eriti 1970. aastatel. Ta oli tuntud nii iseloomuliku hääle kui ka oma loomingu intellektuaalse sügavuse ja märkimisväärse mitmekülgsuse poolest. Teda peetaks üheks 20. sajandi mõjukaimaks ja viljakaimaks muusikuks. Samuti hindas ta kõrgelt kunsti ning kogus ühe suurima 20. sajandi kunstikogu.

Bowie sai tuntuks 1969. aasta juulis lauluga "Space Oddity", mis jõudis Suurbritannia singlimüügi edetabelis viie parima loo hulka. Pärast kolme aastat eksperimenteerimist tõusis ta uuesti esile glämmroki ajastul toretseva androgüünse Ziggy Stardusti tegelaskujuga, saavutades läbimurde lauluga "Starman" ja albumiga "The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars". Elulookirjutaja David Buckley on kirjeldanud Bowie tollast mõju nii: "ta pani proovile oma ajastu rokkmuusika peamised tõekspidamised" ja "ta lõi popkultuuri ajaloo tõenäoliselt suurima kultuse".[1] Kuigi Ziggy tegelaskuju eluaeg jäi lühikeseks, oli see vaid esimene samm Bowie karjääris, mida iseloomustab pidev taasleiutamine, muusikalised uuendused ja silmatorkavalt visuaalne esitlusstiil.

Esimese suure edu USA-s saavutas Bowie 1975. aastal edetabelite esikohasingliga "Fame" ja albumiga "Young Americans", mille muusikat nimetas ta plastic soul'iks. Selle plaadi muusika stiil erines kõvasti Bowie varasemast loomingust ja mõjus tema Ühendkuningriigis elavatele austajatele esialgu võõrastavalt. Vastu oma plaadifirma ja Ameerika publiku ootusi salvestas Bowie järgmiseks minimalistliku muusikaga albumi "Low" (1977), mis oli esimene kolmest kahe aasta jooksul koos Brian Enoga tehtud albumist. Nn Berliini triloogia albumid, mis jõudsid Suurbritannia edetabelis viie parema hulka, said kriitikutelt palju kiita.

Pärast 1970. aastate lõpu vastuolulist edu saavutas Bowie 1980. aastal Ühendkuningriigi edetabelites esikoha singliga "Ashes to Ashes" ja albumiga "Scary Monsters (and Super Creeps)" ning 1981. aastal koostöös Queeniga ilmunud singliga "Under Pressure". Veelgi suurem edu saatis 1983. aastal albumit "Let's Dance", millelt ilmus mitu hittsinglit. 1990. ja 2000. aastatel jätkas Bowie muusikastiilidega eksperimenteerimist, viljeledes muuhulgas blue-eyed soul'i, industriaalmuusikat, adult contemporary't ja jungle'it. Tema viimane salvestatud album on "Reality" (2003), millele järgnes ka kontserditurnee "Reality Tour" aastatel 2003–2004. Bowie andis viimase avaliku kontserdi 2006. aastal.

Buckley on öelnud, et Bowie mõju popkultuurile on kordumatu, sest ta on muutnud rohkemate inimeste elu kui ükski teine temasarnane artist.[1] 2002. aastal sai Bowie 29. koha BBC korraldatud küsitluses, millega selgitati välja kõigi aegade sada mõjukaimat britti (100 Greatest Britons). Tema karjääri jooksul on ostetud umbes 140 miljonit albumit. Ühendkuningriigis on ta teeninud plaatide läbimüügiga 9 plaatina-, 11 kuld- ja 8 hõbeplaadi auhinda ning USA-s 5 plaatina- ja 7 kuldplaadi auhinda. 2004. aastal paigutas ajakiri Rolling Stone Bowie kõigi aegade saja parima artisti (100 Greatest Artists of All Time) edetabelis 39. kohale ja kõigi aegade saja parima laulja (100 Greatest Singers of All Time) edetabelis 23. kohale.

Elukäik ja muusikukarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

1947–1962: lapsepõlv ja noorpõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

David Robert Jones sündis Londonis Brixtonis. Tema ema Margaret Mary (hüüdnimega Peggy, neiupõlvenimega Burns) töötas kinos kohanäitajana ja isa Haywood Stenton Jones (hüüdnimega John) oli heategevusorganisatsiooni Barnardo's esindaja. Pere elas Lõuna-Londonis Brixtoni ja Stockwelli linnaosa piiri lähedal aadressil Stansfield Road 40. Üks naaber on meenutanud: "London oli neljakümnendatel nii halb, kui üks koht üldse olla saab, ja ka aeg oli lapsele kasvamiseks äärmiselt halb." Bowie käis kuni seitsmenda eluaastani Stockwelli infant school'is, kus teda peeti andekaks ja visaks lapseks, aga ka allumatuks rüblikuks.[2][3]: 9–16 

1953. aastal kolis pere Londoni äärelinna Bromleysse, kus Bowie läks kaks aastat hiljem Burnt Ashi algkooli (junior school). Tema häält peeti kooli laulukoori jaoks sobivaks ("adequate") ning tema plokkflöödimäng näitas, et ta on muusikaliselt üsna andekas.[3]: 18–19  Kui David oli üheksa-aastane, tantsis ta äsja õppekavva võetud muusika ja liikumise (music and movement) tunnis muljetavaldavalt loominguliselt: õpetajad pidasid tema tantsu elavalt artistlikuks ning tema enesekindlat kehavalitsemist lapse kohta rabavaks.[3]: 18–19  Samal aastal kasvas tal ka huvi muusika vastu, sest isa tõi koju Ameerika vinüülplaatide kogumiku, millel laulsid teiste seas Frankie Lymon and the Teenagers, The Platters, Fats Domino, Elvis Presley ja Little Richard.[4]: 21 [3]: 19–20  Little Richardi laulu "Tutti Frutti" kohta ütles Bowie hiljem: "Ma olin kuulnud Jumalat".[5] Ka Presley avaldas talle sügavat muljet: "Nägin, kuidas minu nõbu tantsis laulu "Hound Dog" järgi. Ma ei olnud kunagi näinud, et ta oleks olnud millestki nii vaimustatud ja liigutatud. Muusika mõjuvõim üllatas mind tõeliselt. Hakkasin kohe pärast seda endale heliplaate hankima."[3]: 19–20  Järgmise aasta lõpuks mängis ta klaverit, ukulelet ja tea-chest bass'i ning viljeles sõpradega skiffle-muusikat. Bowie esitas kohalikele hundudele Elvis Presley ja Chuck Berry lugusid koos originaalesitajate liigutustega. Esitused olid "lummavad … nagu keegi teiselt planeedilt".[3]: 19–20  Bowie sai Eleven Plusi eksamil halva tulemuse ning astus Bromley tehnikakeskkooli.[3]: 21–22 

Bowie biograaf Christopher Sandford kirjutab, et tegu polnud tavalise tehnikakooliga (Secondary Technical School):

„ Hoolimata oma staatusest oli kool 1958. aastal, kui David sinna astus, sama tulvil salajasi rituaale nagu erainternaatkoolid (public school). Koolis oli majasüsteem, majad kandsid 18. sajandi riigimeeste nimesid, nagu näiteks William Pitt ja William Wilberforce. Kanti koolivormi ning rakendati keerulist ergutus- ja karistussüsteemi. Rõhku pandi keeltele, loodusteadusele ja eriti disainile, mida õpetas Owen Frampton, kes lõi kollegiaalse õhkkonna. Davidi sõnul tõmbas Frampton õpilasi kaasa tänu tugevale isiksusele, mitte intellektile. Teised õpetajad Bromley tehnikakoolis ei paistnud aga kummagagi silma ning nõnda kaldus kooli andekamate õpilaste huvi kunsti poole. Kord oli nii liberaalne, et Frampton julgustas aktiivselt oma poega Peterit püüdlema koos Davidiga muusikukarjääri poole. Nad teevad aeg-ajalt koostööd ka kolmkümmend aastat hiljem.[3]: 21–22  “

Bowie õppis kunsti, muusikat ning disaini, sealhulgas küljendust ja trükiladumist. Kui poolvend Terry Burns tutvustas talle kaasaegset džässi, vaimustus David sellistest muusikutest nagu Charles Mingus ja John Coltrane. Sellepärast kinkis ema 1961. aastal Davidile plastist altsaksofoni ning õige pea läks poiss ühe kohaliku muusiku juurde pillimängu õppima.[3]: 25  Aastal 1962 kakles ta koolis ühe tüdruku pärast George Underwoodiga, kes lõi talle rusikaga vasakusse silma. Arstid kartsid, et Bowie jääb ühest silmast pimedaks. Ta oli neli kuud haiglas ning talle tehti mitu operatsiooni.[6] Arstid leidsid, et silmakahjustus on jääv, tema sügavustaju on häiritud ja pupill jäädavalt suurenenud (müdriaas). See on mõnikord jätnud mulje, nagu oleksid Bowie silmad eri värvi, kuigi tegelikult on mõlemad vikerkestad sinised. Hoolimata tülist jäid Underwood ja Bowie headeks sõpradeks ning Underwood oli Bowie esimeste albumite disainer.[7]: 19 

1962–1968: esimesed ansamblid The Konradsist Riot Squadini

[muuda | muuda lähteteksti]

1962. aastal vahetas 15-aastane Bowie plastsaksofoni päris pilli vastu ja rajas oma esimese bändi The Konrads, mis mängis kohalikel noortekogunemistel ja pulmades kitarripõhist rock'n'roll'i. Bändi koosseis vahetus alatasa; liikmeid oli neli kuni kaheksa, nende seas ka Underwood.[3]: 28  Aasta hiljem lõpetas Bowie kooli ja teatas vanematele, et kavatseb saada popstaariks. Seepeale saatis Bowie ema poisi kohe elektriku abina tööle. Bowie ei olnud rahul oma bändikaaslaste ambitsioonitusega, lahkus The Konradsist ja liitus The King Beesiga. Ta kirjutas John Bloomile, kes oli pesumasinaäriga äsja rikkaks saanud, ning tegi talle ettepaneku "teha meie heaks sama, mida Brian Epstein tegi biitlite heaks, ja teenida veel üks miljon." Bloom ei võtnud pakkumist vastu, ent tänu tema soovitustele sai Bowie Dick Jamesi partneri Leslie Conniga esimese personaalse agendilepingu.[3]: 29–30 

Conn hakkas kohe Bowiet reklaamima. Davie Jonesi ja The King Beesi koostöös sündinud debüütsingel "Liza Jane" ei osutunud edukaks. Bowie polnud rahul The King Beesiga, mis mängis Howlin' Wolfi ja Willie Dixoni bluusilugusid, ning lahkus bändist vähem kui kuu pärast. Ta liitus Manish Boysiga, mis oli folgi ja souli sugemetega bluusibänd – "Unistasin, et minust saab nende Mick Jagger", meenutas Bowie hiljem.[3]: 29–30  Singel "I Pity the Fool" ei olnud edukam kui "Liza Jane" ning Bowie liitus peagi tugevate The Who mõjutustega bluusitrioga Lower Third. Ka lugu "You've Got a Habit of Leaving" ei olnud edukas, ja leping Conniga lõppes. Bowie kuulutas, et jätab popmuusika ja läheb Sadler's Wellsi pantomiimi õppima. Siiski jäi Bowie bändi Lower Third liikmeks. Bowie sai uueks mänedžeriks Ralph Hortoni, kes aitas Bowiel hiljem sooloartistiks saada, ning liitus järjekordse bändiga The Buzz, millega ta salvestas viienda ebaeduka singli "Do Anything You Say". The Buzzis laulmise ajal tegi ta kaasa ka Riot Squadis. Riot Squadi lindistused, mille hulgas oli ka Bowie ja Velvet Undergroundi lugusid, ei ilmunud. Bowie uueks mänedžeriks sai Ken Pitt, keda Horton ise Bowiele tutvustas.[3]: 35–39 

Bowie debüütalbumi "David Bowie" kaanekujundus

Bowie ei olnud oma lavanimega Davy või Davie Jones rahul, sest teda aeti segi The Monkeesi laulja Davy Jonesiga. Seepärast muutis ta oma nime 19. sajandi ameerika rajamaapioneeri Jim Bowie ning tema järgi nime saanud kurikuulsa Bowie noa järgi David Bowieks.[4]: 33  Bowie 1967. aasta aprillis ilmunud heeliumihäälne (kiirendatuse tõttu kõrgema häälega) soolosingel "The Laughing Gnome" edetabelitesse ei pääsenud. Sama saatus tabas ka kuus nädalat hiljem ilmunud debüütalbumit "David Bowie", mis oli sulam popist, psühhedeelsest rokist ja music hall'i stiilist. Kahe järgmise aasta jooksul ei avaldanud Bowie ühtegi singlit ega albumit.[3]: 41–42 

Bowie huvi eriskummaliste asjade vastu sai toitu tutvusest tantsija Lindsay Kempiga. Bowie on öelnud: "Ta elas emotsioonide peal, oli võrratu eeskuju. Ma polnud ealeski näinud midagi nii teatraalset kui tema igapäevaelu, mitte iialgi. Sellisena ma boheemlust ette kujutasingi. Liitusin tsirkusega."[7]: 41–42  Kemp on meenutanud: "Tegelikult ei õpetanud ma talle pantomiimi, vaid seda, kuidas tuua oma sisemus rohkem nähtavale ... Aitasin tal valla päästa selle ingli ja deemoni, kes ta sisimas on."[7]: 41–42  Bowie õppis Kempilt näitekunsti (alates avangardist ja pantomiimist kuni commedia dell’arte'ni) ja sukeldus tegelaskujude loomisse. 1967. aastal ilmus Bowie sulest Briti vanglaelust pajatav humoorikas hitt "Over the Wall We Go", mida esitas näitleja ja laulja Paul Nicholas. Aastal 1968 ilmus Bowielt lugu "Silly Boy Blue", mille esitaja oli Billy Fury.[7]: 46  Üht poeetilist menuetietüüdi lavastades viis Kemp Bowie kokku Hermione Farthingale'iga. Bowiest ja Farthingale'ist sai paar ja nad kolisid koos ühte Londoni korterisse. Naine mängis akustilist kitarri ning lõi koos Bowie ja bassimängija John Hutchinsoniga trio. 1968. aasta septembrist kuni 1969. aasta esimeste kuudeni, mil Bowie ja Farthingale lahku läksid, andsid nad mõned kontserdid, mis sisaldasid folki, biiti, luulet ja pantomiimi.[7]: 49–52 

1969–1973: psühhedeelsest folgist glämmrokini

[muuda | muuda lähteteksti]

Albumid "Space Oddity" ja "Hunky Dory"

[muuda | muuda lähteteksti]

Et muusikuna tegutsemine ei osutunud kuigi tulusaks, oli Bowie sunnitud endale muudel viisidel elatist teenima. Ta osales ettevõtte Lyons Maid jäätisereklaamis ja kandideeris ka Kit Kati reklaamklippi, kuhu teda ei võetud.[3]: 49–50  Laulja tutvustamiseks tehti tema esinemisest 30-minutiline film "Love You till Tuesday". Film esilinastus küll alles 1984. aastal, kuid selle võtted, mis toimusid jaanuaris 1969, tõid kaasa ootamatu edu. Võtete ajal teatas Bowie produtsentidele, et tal on filmi jaoks üks uus laul, ja mängis ette pala, millest sai tema äriline läbimurre. Laulu pealkiri on "Space Oddity" ja see anti välja juulis 1969 pisut enne esimest mehitatud lendu Kuule (Apollo 11).[3]: 49–50  Veidi pärast filmi lõpetamist kolis Bowie Farthingale'ist lahku ja läks Mary Finnigani juurde üüriliseks. Juba Farthingale'iga töötamise ajal oli Bowie hakanud rock'n'roll'ist ja bluusist kaugenema. Nüüd hakkas ta koos Finningani, Christina Ostromi ja Barrie Jacksoniga Beckenhami High Streetil asuvas pubis Three Tuns pühapäeviti folkmuusika õhtuid korraldama.[3]: 53  Folgiklubist kasvas peagi välja alternatiivkunsti keskus Beckenham Arts Lab, mis muutus kiiresti ülipopulaarseks. Muu hulgas korraldas keskus lähedal asuvas pargis tasuta muusikafestivali, mille Bowie muutis surematuks laulus "Memory of a Free Festival".[8] Singel "Space Oddity" tuli välja 11. juulil, viis päeva enne kosmoselaeva Apollo 11 väljalendu, ja tõusis Briti edetabelites esiviisikusse. 1969. aasta novembris andis Bowie välja oma teise albumi "Space Oddity", mis Suurbritannias ilmus algul "David Bowie" nime all. See tekitas segadust, sest Bowie esimene album kandis sama nime. USA-s ilmus album esialgu nimega "Man of Words / Man of Music". Laulude filosoofilised hipiliikumisest mõjutatud tekstid rääkisid rahust, armastusest ja kõlblusest, akustilist folki toetas kohati raskem rokk. Album ei olnud esiti menukas.[3]: 60 

1969. aasta aprillis tutvus Bowie Angela Barnettiga ja aasta pärast nad abiellusid. Naine avaldas Bowiele algusest peale tugevat mõju, ta sekkus oluliselt ka mehe töösse, jättes Bowie mänedžeri Pitti tagaplaanile, millega too polnud rahul.[3]: 54–60  Albumiga "Space Oddity" sooloesinejana läbi löönud Bowie hakkas puudust tundma "oma bändist esinemiste ja salvestuste jaoks – inimestest, kellega ta oleks isiklikult seotud."[3]: 62–63  Seda vajakajäämist teravdas veelgi Bowie loominguline konkurents Marc Bolaniga, kes mängis Bowie kontsertidel kitarri.[3]: 62–63  Varsti pandigi bänd kokku. Trummariks kutsuti John Cambridge, kellega Bowie oli tutvunud Arts Labis, basskitarri hakkas mängima Tony Visconti, elektrikitarri Mick Ronson. Bänd võttis nimeks The Hype. Selle liikmed etendasid väljamõeldud tegelaskujusid ja kandsid ilutsevaid kostüüme, mis meenutasid Bowie hilisema bändi The Spiders from Mars glämmrokistiili. Pärast katastroofiliseks kujunenud avakontserti Londonis Roundhouse'is pöörduti tagasi Bowie kui sooloesineja kontseptsiooni juurde.[3]: 62–63 [4]: 89–90  Bändi tööd stuudios tumestasid algul ägedad vaidlused Bowie ja Cambridge'i vahel viimase mängustiili üle. Erimeelsused tipnesid tüliga, mille käigus raevunud Bowie teatas: "Sa keerad mu albumi tuksi!" Cambridge lahkus korrapealt bändist ja tema asemele võeti Mick Woodmansey.[3]: 67  Veidi hiljem vallandas laulja oma senise mänedžeri Pitti. See otsus tõi kaasa mitme aasta pikkuseks veninud kohtuprotsessi, mille tulemusena Bowie pidi Pittile kahjutasu maksma. Uueks mänedžeriks palkas ta Tony Defriesi.[3]: 67 

Bändiga salvestas Bowie oma kolmanda albumi "The Man Who Sold the World". Uue taustabändi raske roki tõttu erines see oluliselt albumist "Space Oddity", mida iseloomustasid akustiline kitarr ja folkrokk. USA-s albumi tutvustamiseks maksis plaadifirma Mercury Records kinni 1971. aasta jaanuaris ja veebruaris toimunud reklaamtuuri läbi terve Ameerika, mille käigus Bowie andis intervjuusid nii raadiojaamadele kui ka mujal meedias. Kaks kuud hiljem anti Suurbritannias välja albumi versioon, mille ümbrisel kandis androgüünse välimusega laulja kleiti. Ameerikas ilmus Bowie kleiti kandes nii intervjuudele (teenides sellega ära arvustajate heakskiidu, näiteks John Mendelsohn ajakirjast Rolling Stone väitis, et Bowie näeb välja jalustrabav ja meenutab peaaegu häirivalt Lauren Bacalli) kui ka tänavale, mis kutsus esile vastakaid reaktsioone, kaasa arvatud naerupahvakaid ja ühe vahejuhtumi meessoost möödujaga, kes tõmbas välja relva ja käskis Bowiel oma tagumikku suudelda.[3]: 73–74 [9] Reklaamtuuri ajal tehtud põhjapanevad tähelepanekud kahe punkmuusika eelkäija (protopunk), Iggy Popi ja Lou Reedi kohta viisid Bowie ideeni, millest hiljem arenes välja Ziggy Stardusti tegelaskuju: ta sulandas mõttes kokku Iggy Popi isiksuse ja Lou Reedi muusika, saades tulemuseks "tõelise popiidoli võrdkuju" (the ultimate pop idol).[3]: 73–74  Üks Bowie sõbratar meenutas, kuidas Bowie "kritseldas salvrätikule märkusi hullumeelse rokkstaari kohta, kelle nimi oli Iggy või Ziggy", ja Inglismaale naasnult teatas oma kavatsusest "mõelda välja tegelaskuju, kes näeb välja, nagu ta oleks pärit Marsilt".[3]: 73–74 

Bowie järgmise albumi "Hunky Dory" (1971) salvestamisel oli Tony Visconti asemel produtsent Ken Scott ja bassimängija Trevor Bolder. Bowie pöördus osaliselt tagasi plaadile "Space Oddity" omase fey pop'i juurde. Seda stiili kasutab ta kergemateemalises laulus "Kooks" ('Veidrikud'), mille Bowie kirjutas oma 30. mail sündinud pojale, kes sai nimeks Duncan Zowie Haywood Jones.[7]: 95–99  (Kuni 12-aastaseks saamiseni kutsuti poissi Zowieks; nime seostasid vanemad kreeka sõnaga ζωή 'elu'.)[7]: 95–99  Albumi teised laulud käsitlesid tõsisemaid teemasid. Mõned laulud viitasid tavatult otseselt Bowie mõjutajatele: "Song for Bob Dylan", "Andy Warhol" ja "Queen Bitch", mis jäljendab Velvet Undergroundi. Märkimisväärset müügiedu plaat oma väljatuleku ajal ei saavutanud,[3]: 85–86  kuid see jõudis muusikasõprade hääletuse alusel koostatud raamatus "Kõigi aegade 1000 parimat albumit" 58. kohale.

Ziggy Stardusti rollis

[muuda | muuda lähteteksti]
David Bowie kontserditurneel "Ziggy Stardust Tour"

David Buckley sõnul esitas Bowie oma järgmise ettevõtmisega tolleaegse rokkmuusika põhiuskumusele tõsise proovikivi ning pani aluse võib-olla suurimale kultusele popkultuuris.[1] Rabavas riietuses ja punaseks värvitud juustega pani Bowie 10. veebruaril 1972 koos bändiga The Spiders from Mars – Ronson, Bolder ja Woodmansey – püsti Ziggy Stardusti nimelise lava-show Toby Jugi pubis Tolworthis.[7]: 135–136  See show oli nii menukas, et tegi ta ühekorraga staariks. Järgmise kuue kuu turneed Suurbritannias saatis hiilgav edu. Buckley sõnul tekkis Bowie kultus, mis oli erakordselt kestev ja loominguline.[7]: 135–136  Juunis ilmus album "The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars", mis sisaldas nii albumile "The Man Who Sold the World" omaseid hard rock'ilikke elemente kui ka kergemaid roki ja popi sugemeid, nagu "Hunky Dory". "Starman", mis anti singlina välja plaadi ilmumise eel aprillis, kindlustas Bowiele läbilöögi Suurbritannias. Nii singel kui ka album tõusid edetabelite tippu ruttu pärast seda, kui Bowie esines juulis selle lauluga telesaates "Top of the Pops". Album püsis edetabelites järgmised kaks aastat, samuti leidis endale edetabelis koha kuus kuud varem ilmunud "Hunky Dory". Samal ajal said Suurbritannias hittideks ka singel "John, I’m Only Dancing", mis ei olnud seotud ühegi albumiga, ja lugu "All the Young Dudes", mille Bowie kirjutas ja produtseeris bändi Mott the Hoople tarvis. Kontserditurnee "Ziggy Stardust Tour" jätkus peagi USA-s.[3]: 93–95 

1972. aastal aitas Bowie kaasa Lou Reedi soolokarjääri edule, lauldes taustavokaali tema läbimurdealbumil "Transformer", ning oli Mick Ransoni kõrval ka albumi kaasprodutsent.[4]: 156  1973. aastal ilmunud "Aladdin Sane" tõusis esimese Bowie albumina Briti müügiedetabelite tippu. Albumit, mis koosnes Ziggy turnee alguses USA-s ja sinna sõites kirjutatud lugudest, iseloomustas Bowie sõnadega "Ziggy läheb Ameerikasse". Bowie turnee jätkus Jaapanis, et seal uuele albumile reklaami teha. Albumilt "Aladdin Sane" ilmunud singlid "The Jean Genie" ja "Drive-In Saturday" jõudsid mõlemad Briti edetabelis esiviisikusse.[10][3]: 108 

Bowie armastus näitlemise vastu aitas tal muusika jaoks välja mõeldud rollidesse sügavuti sisse minna. "Väljaspool lava olen ma robot. Laval tuleb mul emotsioon. Küllap seepärast eelistangi Ziggyks riietumist lihtsalt David olemisele." Peale rahulolu tõi see kaasa tõsiseid isiklikke probleeme. Pika aja jooksul ikka ja jälle sama rolli etendamine muutis raskeks rollide (Ziggy ja hiljem Thin White Duke'i) eristamise tema enda isikust. Bowie sõnul ei jätnud Ziggy teda aastaid rahule ja seepärast hakkaski kõik allamäge minema. "See mõjutas kogu minu isiksust. Asi läks väga ohtlikuks. Mul oli tõsine kahtlus, kas olen ikka selge mõistuse juures."[3]: 106–107  Hilisemad Ziggy kontserdid, kus esitati lugusid albumitelt "Ziggy Stardust" ja "Aladdin Sane", olid üliteatraalsed ja täis šokeerivaid hetki: näiteks riietus Bowie laval lahti, jättes selga vaid sumomaadleja niudevöö, või teeskles, nagu teeks Ronsoni kitarrile oraalseksi.[11]: 7  Bowie jätkas turneedel ja pressikonverentsidel Ziggy rolli etendamist kuni dramaatilise ja äkilise lõpuni 3. juulil 1973, kui ta esines Londonis Hammersmith Odeonis. Selle viimase lava-show videomaterjalid avalikustati 1983. aastal filmis "Ziggy Stardust and the Spiders from Mars".[11]: 116 

Pärast bändi Spiders from Mars laialiminekut püüdis Bowie oma Ziggy rollist lahti saada. Tema senine looming oli nüüdseks ülinõutud: albumid "The Man Who Sold the World" ja "Space Oddity" anti 1972. aastal uuesti välja. Singel "Life on Mars?" albumilt "Hunky Dory" ilmus juunis 1973 ja jõudis Briti singlimüügiedetabelis kolmandale kohale. 1967. aastal ilmunud naljalaul "The Laughing Gnome" saavutas septembris samas edetabelis neljanda koha.[7]: 163  Oktoobris ilmus album "Pin Ups", mis koosnes Bowie 1960. aastate lemmikute kaveritest ning millelt pärit lugu "Sorrow" saavutas Briti edetabelis kolmanda koha. Album ise tõusis lausa esikohale, tänu millele sai Bowiest 1973. aastal Suurbritannias enim plaate müünud artist. Sel ajal oli Briti edetabelis ühekorraga kokku kuus Bowie albumit.[3]: 115 

1974–1976: soul, funk ja Thin White Duke'i tegelaskuju

[muuda | muuda lähteteksti]
Bowie video "Rebel Rebel" võtetel aastal 1974

1974. aastal kolis Bowie USA-sse. Kõigepealt peatus ta New Yorgis, kuid elama jäi Los Angelesse.[4]: 3  1974. aastal ilmunud albumilt "Diamond Dogs" leiab viiteid soul- ja funk-muusikale. See lähtus kahest ideest: teha muusikal maailmalõpujärgse linna pöörasest elust ja panna muusikasse George Orwelli romaan "1984".[4]: 180–83  Ühendkuningriigi albumimüügiedetabelis jõudis see esikohale, USA-s viiendale kohale. Hittlugudeks said "Rebel Rebel" ja "Diamond Dogs".

1974. aasta juunist detsembrini tutvustas Bowie albumit USA ja Kanada linnades kontserditurneel "Diamond Dogs Tour". See oli kulukas, suurejooneline ja teatraalne lavastus, mille koreograafia lõi Toni Basil. Briti teleajakirjanik Alan Yentob tegi tuurist BBC-le dokumentaalfilmi "Cracked Actor", mis kujutab kurnatud ja haiglast Bowiet. Just selle tuuri ajal sai Bowiest kokaiinisõltlane ning see tegi ta nõrgaks, paranoiliseks ja tundlikuks.[4]: 204–205  Hiljem naljatas Bowie, et samal ajal välja tulnud kontsertalbumi "David Live" pealkiri oleks võinud olla "David Bowie Is Alive and Well and Living Only In Theory" ("David Bowie on ainult teoreetiliselt elus ja terve"). Sellest hoolimata tugevdas "David Live" Bowie superstaariimagot, sest tõusis Ühendkuningriigi plaadimüügiedetabelis teisele ja USA-s kaheksandale kohale. Albumilt pärit kaver "Knock on Wood" jõudis Ühendkuningriigis kümnendale kohale.

Turnee vaheajal lindistas Bowie Philadelphias uusi lugusid. Pärast seda jätkus tuur souli tähe all.[3]: 128  Philadelphias lindistatud lood ilmusid 1975. aastal albumil "Young Americans". Christopher Sandford on kirjutanud Bowie elulooraamatus, et ühel või teisel moel üritas enamik briti rokkmuusikuid teha mustanahaliste muusikat, kuid vähestel õnnestus see nii hästi kui Bowiel.[3]: 138  Selle albumi helikeel, mida Bowie ise nimetas plastic soul'iks, kujutas endast kardinaalset stiilimuutust ja ehmatas algul Ühendkuningriigis paljusid andunud fänne.[11]: 68–74  Sellelt albumilt on pärit ka esimene Bowie lugu, mis tõusis USA edetabelis esikohale: koos John Lennoni ja Carlos Alomariga kirjutatud "Fame", kus Lennon oli ka taustalaulja. Lennon ütles Bowie lugude kohta "Lahe, aga see on lihtsalt üleslöödud rock'n'roll".[12] Bowie oli üks esimesi heledanahalisi, kes pääses esinema USA telesaatesse "Soul Train", kus esitas playback '​iga lood "Fame" ja "Golden Years", mille singel ilmus 1975. aasta novembris.[3]: 146  "Young Americans" oli edukas nii Ühendkuningriigis kui ka USA-s. Mõni kuu pärast seda, kui "Fame" jõudis esikohale USA-s, tõusis esimese Bowie singlina Ühendkuningriigis edetabeli tippu "Space Oddity" – singel, mis esimest korda ilmus juba 1969. aastal ja anti nüüd uuesti välja.[13] Hoolimata sellest, et Bowiest oli nüüdseks saanud superstaar ja et ainuüksi albumit "Ziggy Stardust" oli müüdud üle miljoni eksemplari, oli Bowiel vähe raha. 1975. aastal vallandas ta oma mänedžeri Tony Defriesi. Mitu kuud kestnud kohtuvaidluse tulemus ei olnud Bowiele meeltmööda: tema tulevasest teenistusest pidi suur osa minema Defriesile. Uueks mänedžeriks sai Bowiet esindanud advokaat Michael Lippman, kelle Bowie vallandas juba aasta pärast ja kellele tuli samuti maksta kahjutasu.[3]: 137, 153 

Bowie Thin White Duke'ina Torontos 1976. aastal

Koos 1976. aastal ilmunud albumiga "Station to Station" tuli Bowie välja uue, plaadi nimiloost pärit Thin White Duke'i (kõhn valge hertsog) tegelaskujuga. Väliselt sarnases see Thomas Jerome Newtoniga – tulnukaga, keda Bowie mängis samal aastal esilinastunud filmis "The Man Who Fell to Earth". Albumil "Station to Station", mis arendas edasi "Young Americansi" funk- ja soulstiili, võis juba aimata kraut-rock'i ja süntesaatorimuusika mõjutusi, mis tulid rohkem esile järgmistel albumitel. Albumit tutvustava turnee eel andis Bowie London Weekend Televisioni ajakirjanikule Russell Hartyle intervjuu, mille käigus sai avalikuks, kuivõrd uimastisõltuvus teda mõjutab. Vahetult enne satelliidi vahendusel antava intervjuu algust tuli teade Hispaania diktaatori Francisco Franco surmast. Bowiel paluti satelliidi broneeringust loobuda, et Hispaania valitsus saaks lasta uudise otse-eetrisse, kuid Bowie keeldus. Järgnenud pika intervjuu jooksul rääkis ta segaselt, suutis vaevalt lauseid moodustada ja paistis eemalolev.[7]: 244  Hiljem tunnistas ta, et selleks ajaks olid korduvad kokaiini üledoosid nõrgestanud nii tema vaimu kui ka keha.[3]: 128, 158 

"Station to Station" tuli välja jaanuaris ning veebruaris algas kolm ja pool kuud kestnud kontserditurnee "Isolar – 1976 Tour" Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Kõledalt valgustatud laval ja kontserdi keskmes olid selle albumi lood: pikk ja dramaatiline nimilugu, ballaadid "Wild Is the Wind" ja "Word on a Wing" ning hoogsamad "TVC 15" ja "Stay". Ansambli tuumik, mis selle plaadi ja turnee jaoks kokku tuli, jäi Bowiega 1970. aastate lõpuni: rütmikitarril Alomar, bassil George Murray ja trummidel Dennis Davis. Kontserditurnee oli väga edukas, kuid seda varjutas poliitiline skandaal. Bowie olevat öelnud Stockholmis, et Ühendkuningriigile kuluks ära fašistlik juht, ja Vene-Poola piiril peeti ta tollis kinni natsistliku taustaga esemete omamise pärast.[4]: 289–91  Lugu jõudis haripunkti mais, kui muusikaajakiri New Musical Express avaldas foto, kus Bowie viipab Londonis teda tervitama tulnud rahvale lahtisest Mercedesest liigutusega, mida peeti natside tervituse sarnaseks. See vahejuhtum on tuntud Victoria Stationi intsidendina. Bowie enda sõnul oli pilt lihtsalt tehtud poole lehvitamise pealt.[14] Hiljem pani ta oma tookordse käitumise ja fašistlikud väljaütlemised uimastisõltuvuse ja Thin White Duke’i tegelaskuju süüks.[11]: 11  "Ma olin arust ära, täiesti meeletu. Mulle läks korda ainult mütoloogia […] kogu see Hitleri ja parempoolsuse värk […] Olin avastanud enda jaoks kuningas Arthuri."[3]: 158  Näitekirjanik Alan Franks kirjutas hiljem ajalehes The Times, et Bowie oli sel ajal tõepoolest meeltesegaduses ja et ta oli liialdanud kangete uimastite tarbimisega.[7]: 252 

1976–1979: Berliin

[muuda | muuda lähteteksti]

1976. aastal kolis Bowie Šveitsi, kus ostis Genfi järve põhjakaldal asuva Vevey lähedale mägedesse Clos des Mésanges'i nimelise maja. Uues elukeskkonnas hakkas ta veelgi rohkem kokaiini tarvitama ning pööras enam tähelepanu harrastustele, mis polnud seotud muusikukarjääriga. Ta hakkas tegelema maalimisega ning lõi mitmed postmodernistlikud kunstiteosed. Turneel olles meeldis talle märkmikusse visandada ja pildistada. Bowie külastas Genfi kunstigaleriisid ja Brücke muuseumit Berliinis ning temast sai fotograaf Christopher Sandfordi sõnul "viljakas kaasaegse kunsti looja ja kollektsionäär. [...] Temast ei saanud mitte ainult ekspressionistliku kunsti tuntud metseen: Clos des Mésanges's n-ö vangis olles hakkas ta end intensiivselt täiendama klassikalise muusika ja kirjanduse vallas ning alustas tööd autobiograafia kallal."[3]: 154–55 

Elumaja Berliinis-Schönebergis, kus Bowie elas aastatel 1976–1978

Enne 1976. aasta lõppu sundisid huvi tärkava Saksa muusikamaastiku vastu ja uimastisõltuvus Bowiet kolima Lääne-Berliini, et vabaneda sõltuvusest ja karjäärile taas hoog sisse lükata. Töötades koos Brian Enoga ning jagades Schönebergis korterit Iggy Popiga, keskendus ta minimalistlikule ambientmuusikale. Nii valmis "Low", esimene kolmest koos Tony Viscontiga produtseeritud albumist, mis said tuntuks kui Berliini triloogia.[3]: 149  Samal ajal valmisid Iggy Popi kaks esimest soololalbumit "The Idiot" ja "Lust for Life", kus Bowie osales nii kaasautori kui ka muusikuna, ning 1977. aasta märtsis ja aprillis tuuritas ta Ühendkuningriigis, Euroopas ja USA-s.[15] Osaliselt mõjutatud kraut-rock'ist, mida viljelesid Kraftwerk ja Neu!, märgib "Low" (1977) Bowie laululoomingus eemaldumist jutustavast stiilist ja liikumist abstraktsema muusika poole, kus laulusõnad on katkendlikud ja tihti neid polegi. "Low" sai pärast väljaandmist märkimisväärselt negatiivset kriitikat. RCA, tahtes säilitada saavutatud kommertsedu, ei soosinud "Low" väljalaskmist ja seda üritas takistada ka Bowie endine mänedžer Tony Defries, kes teenis endiselt Bowie tegemistelt tulu. Vaatamata nendele halbadele ennetele tuli albumilt "Low" pärit singel "Sound and Vision" Ühendkuningriigi edetabelis kolmandale kohale ja album ise tõusis Ühendkuningriigi edetabelis teisele kohale ehk kõrgemale kui "Station to Station". 1992. aastal nimetas tunnustatud nüüdishelilooja Philip Glass "Low'd" meistriteoseks ja lõi selle põhjal oma esimese sümfoonia "Low". Glass kasutas hiljem Bowie järgmist albumit oma 1996. aastal valminud neljandas sümfoonias "Heroes".[3]: 166–68 [16]: 175  Glass on kiitnud Bowie annet luua küllaltki keerulisi muusikateosed, mis on maskeerunud lihtsateks teosteks.[17]

"Low" minimalistlikku ja instrumentaalset lähenemist korrates oli triloogia teisel albumil "Heroes" (1977) siiski rohkem poppi ja rokki. Bowiega ühines kitarrist Robert Fripp. Nii nagu "Low" oli ka "Heroes" kantud külma sõja aegsest vaimust, mida sümboliseeris müüriga lõhestatud Berliin.[18] Albumil kõlasid erinevad ambient-muusika helid valge müra generaatorilt, süntesaatorilt ja kotolt ning "Heroes" oli järjekordne hitt, mis saavutas Ühendkuningriigi edetabelis kolmanda koha. Kuigi albumi nimilugu jõudis Ühendkuningriigi singliedetabelis vaid 24. kohale, jäi see pikaks ajaks populaarseks ja anti vaid mõne kuu pärast välja nii saksa kui ka prantsuse keeles.[3]: 181–82  Aasta lõpus esitas Bowie seda laulu Marc Bolani telesaates "Marc" ja uuesti kaks päeva hiljem Bing Grosby jõuluerisaates, kus nad laulsid koos uut versiooni laulust "Väike trummipoiss" ("The Little Drummer Boy") – "Peace on Earth / Little Drummer Boy", kuhu Bowie lisas kontrapunkti. Viis aastat hiljem sai sellest duetist ülemaailmne jõuluhitt, mis saavutas Ühendkuningriigi edetabelis 1982. aasta esimesel jõulupühal kolmanda koha.[19]

Bowie esinemas Oslos 5. juunil 1978

Bowie veetis pärast "Low" ja "Heroes'i" lõpetamist suurema osa 1978. aastast maailmaturneel Isolar II, kus esitas 70 kontserdil ja 12 riigis pea miljonile inimesele Berliini triloogia kahe esimese albumi muusikat. Selleks ajaks oli ta uimastisõltuvusest vabanenud; elulookirjutaja David Buckley on kirjutanud, et Isolar II oli "Bowie esimene tuur viie aasta jooksul, kus ta ilmselt ei tuimastanud end enne lavale minekut suure koguse kokaiiniga. [...] Uimastite hävitava toimeta oli ta nüüd vaimselt piisavalt terve, et tahta taas sõpru leida."[7]: 293  Tuuril tehtud salvestistega anti samal aastal välja live-album "Stage".[3]: 189 

"Lodger" (1979), viimane album neist kolmest, mida Bowie kutsus oma triptühhoniks, vältis kahe eelmise albumi minimalistlikku ja ambientset stiili ning naasis osaliselt Berliini perioodile eelnenud aja trummi- ja kitarripõhise roki ja popi juurde. Tulemuseks oli keeruline segu new wave'ist ja maailmamuusikast, kus kasutati kohati euroopalikust erinevat früügia dominandi helirida. Mõned lood komponeeriti kasutades Brian Eno ja Peter Schmidti "Kaudsete strateegiate" ("Oblique Strategies") kaarte: loos "Boys Keep Swinging" vahetasid bändiliikmed omavahel pillid, loos "Move on" kasutati akorde, mis pärinesid Bowie noorpõlves kirjutatud loost "All the Young Dudes", kuid neid mängiti tagurpidi, ja "Red Monkey" taustaheli võeti varem koos Iggy Popiga loodud palalt "Sister Midnight".[11]: 102–107  Album salvestati Šveitsis. Albumi väljaandmise eel ütles Mel Ilberman RCA-st: "Seda võib julgelt nimetada Bowie oma "Sergeant Pepperiks" [...] kontseptuaalne album, mis kujutab üürnikku [lodger – üürnik] kui kodutut rändajat, keda välditakse ning kes on langenud eluraskuste ja tehnoloogia ohvriks." Elulookirjutaja Christopher Sandford on aga kirjutanud, et album purustas need kõrged ootused kahtlaste valikutega ning lõpetas Bowie ja Eno koostöö 15 aastaks. "Lodger" saavutas Ühendkuningriigi edetabelis 4. ja USA edetabelis 20. koha ning Ühendkuningriigis said hittsingliteks albumi lood "Boys Keep Swinging" ja "DJ".[7]: 281 [3]: 191–92  Aasta lõpupoole algatasid Bowie ja Angela lahutusprotsessi ning nende abielu lõppes 1980. aasta alguses pärast mitu kuud kestnud kohtuvaidlusi.[3]: 197 

1980–1989: superstaarist megastaariks

[muuda | muuda lähteteksti]
Kontserditurnee "Serious Moonlight" 1983. aastal

1980. aastal ilmunud albumilt "Scary Monsters (and Super Creeps)" tõusis edetabelite tippu singel "Ashes to Ashes", mille muusikalise faktuuri lõi kitarrisüntesaatoril Chuck Hammer ja kus Bowie kasutas taas laulust "Space Oddity" tuntud tegelaskuju Major Tom. See laul tõi rahvusvahelise tuntuse uusromantismi nimelisele underground popkultuuri muusikavoolule. Bowie külastas uusromantikute põhilist kohtumispaika Londoni ööklubi "Blitz" ja kutsus sealt mitmeid inimesi oma videosse esinema, teiste seas Steve Strange'i bändist Visage. "Ashes to Ashes" videot peetakse üheks kõigi aegade uuenduslikumaks.[20] Album "Scary Monsters" sarnanes küll Berliini triloogia albumitega, kuid kriitikute arvates olid selle muusika ja sõnad vahetumad. Hard rock'iliku noodi andsid albumile Robert Frippi, Pete Townshendi, Chuck Hammeri ja Tom Verlaine'i silmapaistvad kitarripartiid.[11]: 108–114  Samal ajal kui "Ashes to Ashes" tõusis Ühendkuningriigis edetabeli tippu, alustas Bowie mängimist Broadway lavastuses "The Elephant Man". Samal aastal sai Bowie ka lühirolli filmis "Christiane F.", mis on tõsieluline lugu noortest uimastisõltlastest 1970. aastate Berliinis. Paari kuu pärast ilmus filmi soundtrack, kus kõlab põhiliselt Bowie muusika.

1981. aastal andsid Bowie ja Queen välja ühise singli "Under Pressure", mida saatis edu ning mis sai Bowie kolmandaks esikohahitiks Ühendkuningriigis. Samal aastal sai Bowie peaosa BBC seriaalis, mis põhines Bertolt Brechti näidendil "Baal". Samal ajal anti välja EP "David Bowie in Bertolt Brecht's Baal", kus Bowie esitab viit näidendist pärit laulu, mis olid juba varem Berliinis salvestatud. 1982. aasta märtsis, enne Paul Schraderi filmi "Cat People" esilinastust, ilmus Bowie samanimeline singel "Cat People (Putting Out Fire)", mille edu Ameerika Ühendriikides jäi tagasihoidlikuks ning Ühendkuningriigi edetabelis jõudis see 30 hulka.[21]

1983. aastal sai Bowie tänu albumile "Let's Dance" taas väga populaarseks ja talle sai osaks suur müügiedu. Album, mille kaasprodutsent oli bändi Chic kitarrist Nile Rodgers, sai plaatinaplaadiks nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerika Ühendriikides. Mõlemas riigis jõudis sellelt albumilt kolm singlit edetabelis 20 hulka ning nimiloost sai esikohahitt. "Modern Love" ja "China Girl" tõusid Ühendkuningriigis teisele kohale. Tehti ka mitu menukat muusikavideot. "Let's Dance'i" video, mis jutustas kahe noore Austraalia pärismaalase suhtest, läks noortele hästi peale. "China Girl'i" videos oli küllaltki paljastav rannal armatsemise stseen, mis viitas filmile "Siit igavikku" ja millest tsensuur hiljem osa välja jättis. See provokatsioon kindlustas aga edu MTV muusikakanalil. Selleks ajaks olid Bowie muusikavideod jõudnud tolle aja tuntuimate ja menukaimate hulka. Albumile "Let's Dance" järgnes kontserditurnee "Serious Moonlight Tour", kus lõid kaasa kitarrist Earl Slick ning taustalauljad Frank ja George Simms. Külalisena mängis Stevie Ray Vaughan soolot loos "Let's Dance". Turnee kestis kuus kuud ja oli väga populaarne.[7]: 335–55 

Kontserditurnee "Glass Spider Tour" 1987. aastal

1984. aastal ilmus järjekordne tantsumuusika album "Tonight", mille Bowie tegi koos Tina Turneri ja Iggy Popiga. Albumil oli mitmeid kavereid, näiteks The Beach Boysi 1966. aasta hittlugu "God Only Knows". Nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides jõudis esikümnesse "Blue Jean", mille reklaamimiseks tehti lühifilm "Jazzin' for Blue Jean", mis võitis parima lühikese muusika video Grammy. 1985. aastal esines Bowie Wembley staadionil heategevuskontserdil "Live Aid", millega toetati Etioopia näljahädalisi. Sel kontserdil näidati esimest korda heategevussingli "Dancing in the Street" videot, kus Bowie laulab duetti Mick Jaggeriga. See singel tõusis kiiresti edetabelites esikohale. Samal aastal lindistas Bowie koos Pat Metheny Groupiga filmi "The Falcon and the Snowman" jaoks loo "This Is Not America". Laul anti välja singlina ja jõudis nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi edetabelis 40 hulka.[7]: 165–166 

1986. aastal sai Bowie rolli filmis "Absolute Beginners". Kriitikud filmist suurt ei pidanud, kuid Bowie kirjutatud tunnuslugu tõusis Ühendkuningriigi edetabelis teisele kohale. Samal aastal mängis ta veel Jim Hensoni filmis "Labyrinth" mäekollide kuningat Jarethit ning kirjutas selle filmi jaoks viis lugu. 1987. aastal ilmus Bowiel selle kümnendi viimane sooloalbum "Never Let Me Down". Erinevalt eelmise kahe albumi pehmemast helikeelest pöördus Bowie uuel albumil raskema roki poole, lisades sellele industriaalmuusika ja tekno tantsulisi noote. Album jõudis Ühendkuningriigi edetabelis kuuendale kohale ning sellelt on pärit hitid "Day-In, Day-Out" (Bowie 60. hittsingel), "Time Will Crawl" ja "Never Let Me Down". Hiljem nimetas Bowie seda albumit ämbriks ja ütles, et see on jube. Albumit reklaamis Bowie 30. mail 1987 alanud kontserditurnee "Glass Spider Tour" 86 kontserdil, millele eelnesid väiksemad pressikonverentsid ja -kontserdid üheksas riigis. Saatebändis mängis soolokitarri Peter Frampton. Kriitikud leidsid, et turnee oli ülepakutud ning püüdis eriefektide ja tantsuga liigselt järgida tänapäevase staadionitel ja suurtel lavadel esitatava rokkmuusika suundumusi.[22]

1989–1991: ansamblis Tin Machine

[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal katkestas Bowie soolokarjääri ja temast sai taas mõnevõrra anonüümse staatusega bändiliige, nagu see oli viimati olnud 1970. aastate alguses. Hard rock'i viljelev nelik Tin Machine sai alguse Bowie ja kitarrist Reeves Gabrelsi eksperimentaalprojektist. Neile lisandusid Tony ja Hunt Sales, keda Bowie teadis juba 1970. aastate lõpust tänu Tony trummipartiidele ja Hunti bassikäikudele Iggy Popi albumil "Lust for Life".[7]: 387 

1990. aastal Tšiilis kontserditurneel "Sound+Vision Tour"

Kuigi esialgu pidi Tin Machine’is valitsema demokraatia, domineeris bändis siiski Bowie, kes kirjutas suurema osa lugudest ja oli põhiline otsustaja.[3]: 274  Bändi 1989. aastal ilmunud debüütalbum "Tin Machine" oli algul väga populaarne, olgugi et Bowie sügavalt poliitilised laulusõnad kõigile ei meeldinud. Bowie on üht albumi lauludest kirjeldanud kui lihtsat, naiivset, radikaalset, ausat ja otsekohest lugu neonatsistliku liikumise tekkimisest. Bowie elulooraamatu autori Christopher Sandfordi meelest oli Bowie väga julge, astudes välja uimastite, fašismi ja televisiooni vastu tekstidega, mille kirjanduslikku taset võib võrrelda koomiksiga.[3]: 275  Plaadifirma EMI ei olnud rahul albumi lugude jutlusetaoliste sõnade, korduvate meloodiate ega lindistuste kvaliteediga.[3]: 273  Sellegipoolest tõusis album Ühendkuningriigi plaadimüügi edetabelis kolmandale kohale.[3]: 275  Tin Machine’i esimest maailmaturneed saatis edu, ent nii fännidele kui ka kriitikutele oli üha vastumeelsem, et Bowie esineb lihtsalt bändi ühe liikmena.[7]: 394  Mitmed debüütalbumi singlid ei jõudnud edetabelitesse ja pärast tõsiseid erimeelsusi EMI juhtkonnaga lõpetas Bowie plaadifirmaga lepingu.[3]: 278–279  Koos kuulajate ja kriitikutega kasvas Bowie enese rahulolematus ning üksnes bändiliikme roll teda ei rahuldanud.[3]: 278  Tin Machine alustas küll tööd teise albumi kallal, ent üsna pea otsustas Bowie ettevalmistused peatada ning soolokarjääri juurde naasta. Kontserditurneel "Sound+Vision Tour" esitas Bowie oma varasemaid hitte ning peagi saatis teda taas rahvusvaheline edu.[3]: 280–286 

Kümme aastat pärast lahutust abikaasa Angelast tutvus Bowie 1990. aastal Somaalia päritolu supermodelli Imaniga. Bowie on meenutanud: "Juba samal õhtul, kui kohtusime, mõtlesin meie tulevastele lastele nimesid ... See kõik juhtus silmapilkselt." Paar abiellus 1992. aastal.[3]: 289  Samal ajal alustas Tin Machine taas tegutsemist, kuid esimeses albumis pettunud publik ja kriitikud suhtusid ka bändi uude loomingusse leigelt. Albumi "Tin Machine II" müügiletulekut varjutas konflikt albumi kaanekujunduse pärast, mille kohta oli meedias palju juttu. Kui plaat oli juba tootmisse antud, laitis bändi uus plaadifirma Victory Music maha selle kaanepildi, millel oli neli kourost (alasti noormehe skulptuur Vana-Kreekas) meenutavat meest. Plaadifirma leidis, et Bowie meelest ülimalt maitsekas kujundus on ropu alatooniga ja sobimatu, ning nõudis pildi töötlemist, et kujude suguelundeid poleks näha.[3]: 292  Tin Machine läks ka uuele turneele, aga pärast live-albumi "Tin Machine Live: Oy Vey, Baby" ebaedu läksid bändiliikmete teed lahku ja Bowie, kes küll vahel tegi koostööd ka Gabrielsiga, naasis jälle soolokarjääri juurde.[3]: 294–295 

1992–1999: elektrooniline muusika

[muuda | muuda lähteteksti]
Bowie Soomes 1997. aastal

1992. aasta aprillis esines Bowie viis kuud varem surnud Freddie Mercury mälestuskontserdil. Ta astus üles lauludega "Heroes", "All the Young Dudes" ja "Under Pressure", viimasena nimetatud laulu ajaks liitus temaga Annie Lennox, kes võttis enda kanda Mercury vokaalpartii.[3]: 298–299  Neli päeva hiljem abiellusid Bowie ja Iman Šveitsis. Nad kavatsesid asuda elama Los Angelesse ja lendasid sinna sobivat elukohta otsima, kuid olid sunnitud jääma hotelli. Linnas kehtestati komandanditund, sest samal päeval algasid Los Angelese rassirahutused. Paar otsustas end sisse seada hoopis New Yorgis.[7]: 413–414 

1993. aastal ilmus souli, džässi ja hiphopi mõjutustega album "Black Tie White Noise", mis oli Bowie esimene sooloalbum pärast Tin Machine’ist lahkumist. Album, mis paistis silma sellel kasutatud elektrooniliste instrumentide poolest ning millel Bowie tegi taas koostööd albumi "Let’s Dance" produtsendi Nile Rodgersiga, tegi Bowie uuesti populaarseks. Album tõusis Ühendkuningriigi edetabelis esikohale ja sellelt ilmus kolm singlit, mis jõudsid 40 parima hulka, lugu "Jump They Say" lausa esikümnesse.[3]: 301–308  1993. aastal ilmunud albumil "The Buddha of Suburbia" asus Bowie jälle uusi suundi avastama. Album sisaldas Hanif Kureishi samanimelise romaani "Äärelinna Buddha" ainetel loodud teleseriaali tarvis kirjutatud muusikat. Bowie kasutas mõningaid uusi, albumilt "Black Tie White Noise" tuttavaid muusikalisi elemente. Ühtlasi oli "The Buddha of Suburbia" märk Bowie liikumisest alternatiivroki suunas. Kriitikud hindasid albumit kõrgelt, kuid seda reklaamiti vähe ja nii jõudis see Ühendkuningriigi edetabelis kõigest 87. kohale.[23]

1995. aastal ilmunud industriaalmuusika sugemetega albumist "Outside", mille Bowie tegi taas koos Enoga, pidi alul saama kunstist ja mõrvadest jutustava mittelineaarse loo esimene osa. Loos figureerivad tegelaskujud Bowie kirjutatud lühijutust. Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi edetabelites saatis albumit edu ja Ühendkuningriigi singlimüügiedetabelis jõudis sellelt albumilt 40 parima hulka kolm singlit.[4]: 623–624  Nii fännides kui ka kriitikuis tekitas vastakaid tundeid see, kui Bowie otsustas esineda kontserditurneel "Outside Tour" koos Nine Inch Nailsiga. Turneel, mille käigus väisati 1995. aasta septembrist 1996. aasta veebruarini palju Euroopa ja Põhja-Ameerika linnu, astus Bowie kitarristina taas üles Reeves Gabrels.[4]: 512–513 

1996. aasta 17. jaanuaril arvati Bowie Rock and Roll Hall of Fame'i. 1997. aastal ilmunud album "Earthling", millel Bowie eksperimenteeris briti jungle'i ja drum'n'bass'iga, sai kriitikutelt kiidusõnu ning oli Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides edukas ka müüginumbrite poolest. Sellelt albumilt jõudsid Ühendkuningriigi edetabelis 40 hulka kaks singlit. Bowie lugu "I'm Afraid of Americans" Paul Verhoeveni filmist "Showgirls" ilmus albumil uues kuues ja hiljem anti lugu välja ka singlina, mille tarvis oli loo remiksinud Trent Reznor. Laulu videot, milles Reznor osales, näidati ohtralt telekanalites ning tänu sellele jäi lugu 16 nädalaks USA Billboard Hot 100 edetabelisse. Kontserditurnee "Earthling Tour" Euroopas ja Põhja-Ameerikas kestis 1997. aasta juunist novembrini.[4]: 533–534  1998. aastal ühendas Bowie uuesti jõud Tony Viscontiga, et salvestada lugu "(Safe in This) Sky Life" täispika multifilmi "Jõmpsikad" jaoks. Laul jäi filmi lõppversioonist siiski välja, kuid ilmus uues versioonis ja uue pealkirjaga "Safe" 2002. aastal singli "Everyone Says 'Hi'" B-poolel.[24]: 203  Koostöö Viscontiga ei jäänud ühekordseks, muu hulgas oli Visconti Placebo loo "Without You I'm Nothing" singliversiooni kaasprodutsent. Singel anti välja piiratud koguses ning sellel oli loo originaalversioonile lisatud Bowie harmoniseeritud vokaalosa.[25]

1999–2012: uusklassitsistlik Bowie

[muuda | muuda lähteteksti]
Bowie (vasakul) koos Sterling Campbelliga kontserditurneel "Heathen Tour" aastal 2002

1999. aastal lõi Bowie muusika arvutimängule "Omikron", milles olid ka tema ja Imani tegelaskujud. Bowie album "Hours..." anti välja samal aastal ja see sisaldas Omikroni lugude uusi lindistusi. Ühele laulule kirjutas sõnad internetis korraldatud konkursi "Cyber Song Contest" võitja Alex Grant.[7]: 466  Bowie kasutas albumil palju live-instrumente ning ühtlasi tähistas see album tema eemaldumist raskest elektroonilisest muusikast.[16]: 125  Aastal 2000 asus Bowie salvestama albumit "Toy", millel plaaniti avaldada Bowie varasemate lugude uusversioone ja ka kolm uut laulu, kuid albumit ei antud kunagi välja. Bowie ja Visconti jätkasid koostööd ja produtseerisid hoopis uue albumi täiesti uute lauludega. Koostöö tulemusena sündis 2002. aastal album "Heathen".[7]: 488–489  2000. aasta 15. augustil sündis Bowie ja Imani tütar Alexandria Zahra Jones.[7]: 485 

2001. aasta oktoobris avas Bowie heategevusürituse The Concert for New York City, millega toetati 11. septembri terrorirünnakute ohvreid; Bowie astus üles minimalistliku versiooniga Simon & Garfunkeli laulust "America", millele järgnes laul "Heroes" kogu Bowie bändi esituses.[7]: 491  2002. aastal nägi ilmavalgust album "Heathen" ja aasta teisel poolel toimus kontserditurnee "Heathen Tour" Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Kontserditurnee algas Londoni iga-aastasel "Meltdowni" festivalil, mille kunstiline juht oli tol aastal Bowie. Teiste hulgas valis ta festivalile esinema Philip Glassi, Televisioni ja The Dandy Warholsi. Turneel esitati laule nii uuelt albumilt kui ka albumi "Low" ilmumise ajast.[7]: 493–495  Aastal 2003 järgnes album "Reality" ja ühtlasi ka maailmaturnee "A Reality Tour", mille kontserte külastas hinnanguliselt 722 000 inimest ja mis oli 2004. aasta kõige tulutoovam kontserditurnee maailmas. 18. juunil Oslos viskas üks fänn Bowiet pulgakommiga, mis tabas teda silma. Nädal aega hiljem Saksamaal Scheeßelis Hurricane Festivalil esinedes tundis Bowie valu rinnas. Algul arvati, et tegu oli õla närvikahjustusega, hiljem diagnoositi tal aga äge arteri ahenemine ning Bowie vajas Hamburgis erakorralist angioplastikat. Tuuri ülejäänud 14 kontserti tühistati.[7]: 504–505 

Bowie koos poja Duncan Jonesiga tema režissööridebüütfilmi "Moon" esilinastusel 2009. aastal

Pärast südameoperatsioonist toibumist andis Bowie vaid üksikuid kontserte ja käis mõnikord harva stuudios. 2004. aasta filmi "Shrek 2" jaoks tegi ta Butterfly Boucheriga duettversiooni oma 1972. aasta laulust "Changes". Suhteliselt vaiksel 2005. aastal salvestas ta filmile "Stealth" koos Brian Transeauga kirjutatud laulu "(She Can) Do That".[16]: 142  Bowie naasis lavale 8. septembril 2005 koos Kanada bändiga Arcade Fire USA üleriigilises saates "Fashion Rocks" ja esines nendega koos uuesti nädal aega hiljem CMJ Music Marathonil.[24]: 291–292  Ta laulis tausta bändi TV on the Radio laulule "Province" nende albumil "Return to Cookie Mountain"[26], tegi koos Snoop Doggiga reklaami XM Satellite Radio jaoks[27] ja nagu ka Lou Reed, tegi kaasa Taani alternatiivroki bändi Kashmir albumi "No Balance Palace" ühes laulus.[28]

8. veebruaril 2006. aastal anti Bowiele elutöö Grammy.[24]: 293  Aprillis teatas ta, et võtab aasta vabaks, mistõttu ei tule sel ajal ühtegi turneed ega uut albumit.[29] 29. mail astus ta üllatuskülalisena üles David Gilmouri kontserdil Londonis Royal Albert Hallis. See kontsert salvestati ja valik laule, kus Bowie kaasa tegi, anti ka välja.[30] Novembris esines ta taas, seekord koos Alicia Keysiga New Yorgi Black Ballis toimunud tuluõhtul Keep a Child Alive.[31] See oli Bowie viimane ülesastumine laval.[32]

2007. aastal valiti Bowie juhtima Manhattanil toimuvat High Line Festivali, kuhu ta valis muusikud ja teised esinejad.[33] Bowiet kuuleb Scarlett Johanssoni 2008. aastal ilmunud albumil "Anywhere I Lay My Head", millel Johansson esitab Tom Waitsi muusikat.[34] 2009. aastal, esimese Kuul maandumise ja Bowiele kuulsust toonud laulu "Space Oddity" 40. aastapäeval avaldas EMI selle loo originaalis kaheksarajalise stuudiosalvestise eraldi radadena, kutsudes sellega inimesi üles looma laulule remikse ja esitama neid konkursile.[35] 2010. aasta jaanuaris anti välja duubelalbum "A Reality Tour", mis sisaldas 2003. aasta kontserditurnee salvestisi.[36]

2011. aasta märtsi lõpus lekkis Bowie 2001. aastal salvestatud, kuid seni avaldamata album "Toy" internetti. Album sisaldas lugusid, mida kasutati plaadil "Heathen", lisaks ka enamiku selle singlite B-pooli ning varasema loomingu avaldamata uusversioone.[37][38]

Näitlejakarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Elulookirjutaja David Buckley on öelnud: "Bowie põhiline panus popmuusikasse on tema hämmastav võime analüüsida ja valida ideid väljastpoolt põhivoolu – kunstist, kirjandusest, teatri- ja filmikunstist – ja tuua need ideed popmuusikasse ning seeläbi popmuusikat pidevalt muuta."[7]: 526  Buckley sõnul tõstis vaid see üks inimene glämmroki uutesse kõrgustesse ning alustas popmuusikas n-ö rollimängu, liites teatri ja popmuusika ühtseks ja tugevaks tervikuks.[7]: 2  Bowie karjääris on olnud olulised ka eri filmi- ja teatrirollid, mille eest on teda vääriliselt tunnustatud.

Bowie näitekunsti õpetaja Lindsay Kemp (1969)

Näitlejakarjääri algus eelneb tema suurele läbimurdele muusikuna. Kui ta õppis Lindsay Kempi õpilasena avangardistlikku teatrikunsti ja pantomiimi, sai ta Kempi 1967. aasta teatritükis "Pierrot in Turquoise" Cloudi rolli. 1970. aastal tehti sellest ka film "The Looking Glass Murders".[3]: 43  Lühifilmis "The Image" (1969) mängis ta noort vaimu, kes ilmub kunstniku maalist ja hakkab teda kummitama.[7]: 49  Samal aastal oli Bowie statist Leslie Thomase 1966. aasta komöödias "The Virgin Soldiers".[7]: 49  1976. aastal tunnustati teda esimese suure rolli eest, kui ta kehastas filmis "The Man Who Fell to Earth" hävinevalt planeedilt pärit tulnukat. Filmi režissöör oli Nic Roeg. 1979. aasta David Hemmingsi lavastatud inglise-saksa ühisfilmis "Just a Gigolo" mängis Bowie peaosa, kehastades preisi ohvitseri Paul von Przygodskit, kellest esimesest maailmasõjast naasnuna saab ühe parunessi (Marlene Dietrichi) gigolo.

Bowie mängis Broadway lavastuses "Elevantmees" ("The Elephant Man") nimiosa ning sai ilmeka esinemise eest palju kiitust. Aastatel 1980–1981 mängis ta seda osa 157 korda.[3]: 205–207  Bowiel oli väike roll ka 1981. aasta eluloofilmis "Christiane F.– Wir Kinder vom Bahnhof Zoo", mis keskendub noore tüdruku uimastisõltuvusele. Tegevus toimub Lääne-Berliinis. Bowie esineb filmis iseendana kontserdil Saksamaal. 1981. aastal ilmunud filmimuusika albumil "Christiane F." (1981) oli palju muusikat Bowie Berliini triloogia albumitelt.[3]: 208  Bowie mängis peaosa koos Catherine Deneuve'i ja Susan Sarandoniga revisionistlikus vampiirifilmis "The Hunger" (1983). Samal aastal mängis Bowie ka Nagisa Oshima filmis "Merry Christmas, Mr. Lawrence", mis põhineb Laurens van der Posti romaanil "The Seed and the Sower". Bowie mängis koonduslaagris olevat sõjavangi major Jack Celliersit. Bowiel oli väike roll ka Monty Pythoni liikmete piraadikomöödias "Yellowbeard" (1983) ja filmis "Into the Night" (1985), kus ta mängis palgamõrvar Colinit. Kurikael Max Zorini rollist James Bondi filmis "A View to a Kill" (1985) ütles ta aga ära.[39]

Colin MacInnesi 1959. aastal ilmunud ja Londoni elu kajastaval romaanil põhinevas rokkmuusikalis "Absolute Beginners" (1986) kasutati Bowie muusikat ning talle anti ka väike roll. Samal aastal mängis ta Jim Hensoni sünges ulmefilmis "Labyrinth" mäekollide kuninga Jarethi osa.[3]: 252–253  Kahe aasta pärast kehastas ta Martin Scorsese filmis "The Last Temptation of Christ" (1988) Pontius Pilatust. Seejärel mängis Bowie koos Rosanna Arquette'iga filmis "The Linguini Incident" (1991), kehastades rahulolematut restoranitöötajat. David Lynchi filmis "Twin Peaks: Fire Walk with Me" (1992) mängis ta salapärast FBI-agenti Phillip Jeffriesit. Mõne aja pärast võttis ta vastu väikese, kuid olulise rolli, kehastas filmis "Basquiat" (1996) Andy Warholi. Tegu on Jean-Michel Basquiat' elust rääkiva filmiga, mille lavastas Julian Schnabel. Järgmisena mängis Bowie teist peaosa Giovanni Veronesi' vesternis "Il Mio West" (1998, USA-s linastus film 2005. aastal nime all "Gunslinger's Revenge"). Bowie kehastab filmis piirkonna kõige kardetumat püstolikangelast.[24]: 195  1999. aastal mängis Bowie Andrew Gothi filmis "Everybody Loves Sunshine" vananevat gängsterit Berniet ja esines paaris õudusseriaali "The Hunger" episoodis. Järgmisel aastal mängis ta filmis "Mr. Rice's Secret" (2000) nimiosa, kehastades 12-aastase ravimatult haige lapse naabrit ning 2001. aastal esines iseendana filmis "Zoolander".

2006. aastal mängis Bowie Christopher Nolani filmis "The Prestige" (2006) füüsikut Nikola Teslat. Film räägib ägedast võistlusest kahe 19. sajandi lõpu mustkunstniku vahel. Animafilmis "Arthur ja nähtamatud" ("Arthur and the Invisibles") luges ta sisse võimsa kurikaela Maltazardi osa ning Käsna-Kalle Kantpüksi telefilmis "SpongeBob's Atlantis SquarePantis" andis ta oma hääle tegelasele Lord Royal Highness. 2008. aasta Austin Chicki lavastatud filmis "August" mängis Bowie kõrvalosa, kehastades Ogilvied. Filmis mängisid ka Josh Hartnett ja Rip Torn, kellest viimasega oli Bowie varem koos töötanud 1976. aastal filmi "The Man Who Fell to Earth" võtetel.[40][41]

Seksuaalne sättumus

[muuda | muuda lähteteksti]

Buckley on kirjutanud: "Kui Ziggy ajas oma looja ja kuulajaskonna segadusse, siis suur osa sellest segadusest oli seotud seksuaalsusega."[7]: 140  22. jaanuaril 1972 ajakirjas Melody Maker ilmunud intervjuus[42] väitis Bowie, et ta on gei – see avaldus langes ajale, mil ta püüdis Ziggy Stardustina kuulsust koguma hakata.[11]: 7  Septembris 1976 sõnas Bowie intervjuus Playboyle: "See on tõsi, ma olen biseksuaalne. Ma ei saa eitada, et olen seda asjaolu väga hästi ära kasutanud. Ma arvan, et see on parim, mis minuga eales juhtunud on."[43]

1983. aastal ütles Bowie intervjuus ajakirjale Rolling Stone, et biseksuaalsuse avalik tunnistamine oli olnud ta elu suurim viga ja et ta olevat alati olnud kapi-hetero.[44] Hiljem on ta lisanud, et huvi homo- ja biseksuaalse kultuuri vastu ei olnud tingitud tema enda tunnetest, vaid tollasest ajast ja olukorrast. Bowie olevat öelnud, et ei teinud seda mitte oma tegeliku bioloogilise ja psühholoogilise soodumuse ajel, vaid vastupandamatust soovist eirata moraalinorme.[7]: 106 [4]: 401 

2002. aastal vastas Bowie USA muusikaajakirja Blender küsimusele, kas ta arvab endiselt, et seksuaalsusest avalikult rääkimine on olnud ta elu suurim viga, nii:

„ Huvitav. (Pikk paus). Ma arvan, et Euroopas see ei olnud viga, aga olukord Ameerikas oli palju keerulisem. Mind ei häirinud, et mu biseksuaalsus on avalik. Kuid mul ei olnud mingit soovi loosungeid kanda ega mõne rühma kõneisik olla. Ma teadsin, et tahtsin laule kirjutada ja esineda, kuid biseksuaalsuse teema jäi siin väga pikaks ajaks põhiliseks kõneaineks. Kuna Ameerika on äärmiselt puritaanlik koht, takistas avameelsus mul palju asju korda saatmast.[45] “

Buckley kirjutab tollaste sündmuste kohta, et Bowie, kes on loomult tabude lõhkuja, tekitas seksuaalse intriigi šokeerimise eesmärgil.[7]: 141  Peale selle arvas Buckley, et tõenäoliselt ei ole Bowie olnud kunagi gei ega isegi aktiivselt biseksuaalne; aeg-ajalt ta küll eksperimenteeris, kuid seda ainult uudishimust ja mässumeelsetega ühtekuulumissoovist.[7]: 147  Mary Finnigan, kellega Bowiel oli 1969. aastal suhe, rääkis väidetavalt, et mees "elas koos abikaasaga fantaasiamaailmas [...] ning biseksuaalsed fantaasiad olid nende endi välja mõeldud."[3]: 48  Sandford on kirjutanud: "Abielus olles tekkis Bowiel fetiš – ta rääkis kõigile, et tutvus oma naisega olukorras, kui nad mõlemad olid seksuaalvahekorras ühe ja sama mehega. Geiseksi üle visati kogu aeg nalja. Seda, et mehed ei olnud Bowie maitse, näitavad tema arvukad naisarmukesed."[3]: 48 

Lauluhääl ja pillimänguoskus

[muuda | muuda lähteteksti]
Bowie kitarr Varssavi Hard Rock Cafés

Bowie on alates 1960. aastatest, mil ta salvestas oma esimesed lood, viljelenud mitut muusikastiili. Tema varajast loomingut ja esinemist mõjutasid tugevalt nii rock'n'roll'i suurkujud, nagu Little Richard ja Elvis Presley, kui ka meelelahutusmaailm laiemalt. Enim meeldis talle jäljendada Briti muusikaliteatri laulja, laulukirjutaja ja näitleja Anthony Newley laulustiili, mis oli valdav ka Bowie 1967. aastal ilmunud debüütalbumil "David Bowie". Newley, kellele Bowie lähenemine ei meeldinud, hävitas Bowie plaadi, mis talle saadeti.[3]: 41–42 [16]: 4  Bowie huvi muusikaliteatri vastu kerkis ajuti pinnale ka selliste stiilide kõrval nagu hard rock, heavy metal, soul, psühhedeelne folk ja popmuusika.[46]

Muusikateadlane James Perone on uurinud Bowie võimet laulda ühte ja sama meloodiat eri oktavites, mida Bowie on kasutanud näiteks läbimurdesinglil "Space Oddity" ja hiljem laulus "Heroes". Perone on kirjutanud, et kõige madalamal hääletämbril, mida Bowie suudab tekitada, on ballaadilauljale omane värving.[16]: 12 

Hääleseadja Jo Thompson on nimetanud Bowie vibraatotehnikat väga mõjuvaks ja omanäoliseks.[47] Schinder ja Schwartz on kirjeldanud Bowiet kui ennenägematu tehnilise oskusega lauljat, kes suudab häälega tekitada erisuguseid varjundeid.[48] Bowie suurepärane varieerimisoskus oli ilmne ka laulmisel – ajaloolane Michael Campbell on öelnud, et peale selle, et Bowie laulusõnad panevad kõiki kuulama, vahetab ta lauldes pidevalt rolle ning tema hääl võib laulu jooksul kardinaalselt muutuda.[49]

Bowie mängis mitmeid muusikainstrumente: elektri-, akustilist ja 12-keelelist kitarri, alt-, tenor- ja baritonsaksofoni; klahvpille, sealhulgas klaverit, süntesaatorit ja mellotroni, suupilli, stylophone′i, ksülofoni, vibrafoni ja kotot, trumme ja muid löökpille ning keelpille, sealhulgas vioolat ja tšellot.[24]: 346 [50][51][52]: 48 

Muusikapärand

[muuda | muuda lähteteksti]
David Bowie täht Hollywoodi kuulsuste alleel

Bowie uuendusmeelsed laulud ja näitlejameisterlikkus tõid 1970. aastate alguses popmuusikasse uue mõõtme, mõjutades tugevalt nii juba olemasolevat popmuusikat kui ka selle tulevikku. Muusikaajaloolaste Schinderi ja Schwartzi arvates lõi Bowie koos Marc Bolaniga glämmrokistiili.[53] Bowie inspireeris ka punkroki liikumise uuendajaid; ajaloolane Michael Campbell on nimetanud Bowiet pungi üheks peamiseks mõjutajaks. Samal ajal kui punkmuusikud lõhkusid popstaariks olemise traditsioone, liikus Bowie edasi – seekord abstraktsema muusikastiili poole, millest said jälle alguse muutused – ja loobus peaaegu täielikult rokkmuusika tavapärastest instrumentidest.[54][52]: 45  Bowie plaadifirma kirjeldas tema ainulaadset staatust popmuusikas loosungiga "On olemas vana laine, on olemas uus laine ja on olemas Bowie ...".[55] Muusikateadlane James Perone kiidab, et Bowie tõi rokkmuusikasse intelligentsust ja kriitilisi vaatenurki, mis sageli andsid tunnistust tema töö intellektuaalsest sügavusest ja mõjust.[53][56][16]: 183 

Buckley kirjutab, et 1970. aastate alguses olid popmuusikud uhked, ennast täis, nahkrõivais ja enesega rahulolevad, Bowie aga kõigutas oma aja rokkmuusika põhiolemust. John Peel on kirjeldanud: "1970. aastate alguse progressiivse roki ainuke iseloomulik joon oli see, et see ei arenenud. Enne Bowie tulekut ei soovinud inimesed eriti muutusi." Buckley sõnul muutis Bowie täielikult arusaama sellest, kes on rokkstaar, millest tulenevalt ei ole pärast Bowiet tõusnud esile temaga võrdset popikooni, sest popkultuuri, mis toodaks selliseid rokijumalaid, ei ole enam olemas. Fännide poolehoid Bowie kultusele oli ainulaadne – selle mõju kestis kauem ja on olnud loomingulisem kui mistahes muu jõud popi austajate seas. Buckley on kokkuvõtvalt kirjutanud: "Bowie on nii staar kui ka ikoon. Tohutu hulk tehtud tööd [...] ilmselt on ta loonud popkultuuri suurima kultuse [...] Tema mõju popkultuurile on olnud erakordne – ta on mõjutanud ja muutnud rohkemate inimeste elusid kui keegi teine."[1]

Bowie võeti Rock'n'rolli Kuulsuste Halli[57] 1996. aastal. Ikka ja jälle uus lähenemine on Bowie mõju pidevalt laiendanud; muusikakriitik Brad Filicky on kirjutanud, et aastakümnete jooksul on Bowie saanud tuntuks muusikalise kameeleonina, kes muudab ja dikteerib trende sama palju, kui ta on muutnud enda stiili, mõjutanud moodi ja popkultuuri.[58] Elulookirjutaja Thomas Forget on lisanud: "Kuna ta on olnud edukas nii paljude muusikastiilide viljelemisel, on tänapäeval praktiliselt võimatu leida popartisti, keda David Bowie ei oleks mõjutanud."[59]

Eraelu

[muuda | muuda lähteteksti]
Iman ja David Bowie filmi "Moon" esilinastusel

19. märtsil 1970 abiellus Bowie Londonis Mary Angela Barnettiga. 1971. aastal sündis poeg Zowie Bowie, kellest sai Duncan Jonesi nime all tuntud filmirežissöör. Bowie ja Barnett lahutasid abielu 8. veebruaril 1980 Šveitsis.[60]

Bowie oli alates 1992. aastast abielus somaali-ameerika modelli Imaniga. Neil on tütar Alexandria Zahra Jones (sündinud 2000). Paar elas peamiselt Manhattanil ja Londonis.[61]

Oma usulisi tõekspidamisi kommenteeris Bowie 2005. aastal järgmiselt: "Mu vaimse maailma kõhklused on alati olnud tihedalt seotud mu loominguga. Alati. Sest ma pole täielik ateist ja see häirib mind."[62] Aasta varem ajakirjale Esquire antud intervjuus "Mida ma olen õppinud" ütles ta: "Universum tekitab minus aukartust, kuid ma ei usu, et selle taga oleks ilmtingimata mingi intellekt või esindaja. Mulle meeldib küll väga usurituaalide visuaalne külg, kuigi see võib olla täiesti tühi ja sisutu. Viiruk on jõuline ja provokatiivne, olgu siis budismis või katoliikluses."[63]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]
Lilled Bowie New Yorgi elukoha ees staari surma päeval

Bowie suri 10. jaanuaril 2016, kaks päeva pärast 69. sünnipäeva ja albumi "Blackstar" väljaandmist. Ta suri oma New Yorgi korteris, mitme allika järgi oli surma põhjus maksavähk.[64] Vähidiagnoosi oli ta saanud küll juba 18 kuud varem, kuid ei soovinud seda avalikkusega jagada.[65]

Koos Bowiega muusikali "Lazarus" kallal töötanud Ivo van Hove'i sõnade kohaselt jätkas Bowie vaatamata haiguse edenemisele töötamist ka pärast vähidiagnoosi saamist.[66] Mõne allika järgi olevat Bowie teavitanud oma sõpru letaalse maksavähi diagnoosist juba 2014. aastal.[67]

Bowie produtsent Tony Visconti kirjutas:

„ Ta tegi alati seda, mida ta tahtis teha. Ja ta tahtis seda teha omal viisil ja ta tahtis seda teha parimal viisil. Tema surm ei erinenud tema elust – see oli kunstiteos. Ta tegi Blackstar'i meile, see oli tema hüvastijätukingitus. Teadsin aasta aega, et niiviisi läheb. Ometigi ei olnud ma selleks ette valmistatud. Ta oli erakordne inimene, täis armastust ja elu. Ta jääb alati meiega. Nüüd tohib nutta.[68][69] “

Väidetavalt tuhastati Bowie surnukeha kooskõlas laulja eluajal kavandatuga viivitamatult pärast tema surma.[70]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis David Bowie auhinnad ja muu tunnustus

Bowie võitis läbimurdelauluga "Space Oddity" Ivor Novello originaalsuse eriauhinna (Special Award For Originality).[71] Rolli eest 1976. aasta ulmefilmis "The Man Who Fell to Earth" võitis ta Saturn Awardi parima näitleja auhinna.[72] Sellele järgnenud kümnenditel on Bowie muusikat ja muusikavideoid pärjatud paljude auhindadega, sealhulgas kahe Grammy auhinna[73] ja kahe Brit Awardsiga.[74]

1999. aastal andis Prantsuse valitsus Bowiele kaunite kunstide ja kirjanduse ordeni (Ordre des Arts et des Lettres).[75] Samal aastal nimetati ta Berklee muusikakolledži (Berklee College of Music) audoktoriks.[76] 2000. aastal keeldus Bowie vastu võtmast Briti impeeriumi ordu komandöri autiitlit ning 2003. aastal ütles ta ära rüütliseisusest,[77] põhjendades: "Ma ei soovi kunagi midagi sellist vastu võtta. Ma tõesti ei tea, milleks need mõeldud on. See pole midagi, mille poole ma elu jooksul tööd tehes püüelnud oleks."[78]

Bowie karjääri jooksul müüdi tema albumeid umbes 140 miljonit eksemplari.[79] Ühendkuningriigis sai ta plaatide läbimüügi eest 9 plaatina-, 11 kuld- ja 8 hõbeplaadi auhinda ning USA-s 5 plaatina- ja 7 kuldplaadi auhinda.[80][81] 2002. aastal sai ta BBC saja suurima briti küsitluses (100 Greatest Britons) 29. koha.[79] 2004. aastal paigutas ajakiri Rolling Stone ta kõigi aegade saja suurima rokkartisti nimekirjas 39. kohale[82] ning kõigi aegade parimate lauljate seas 23. kohale.[83] Bowie võeti vastu Rock'n'rolli Kuulsuste Halli 17. jaanuaril 1996.[84]

Diskograafia

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis David Bowie diskograafia

Filmograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Näitlejana

[muuda | muuda lähteteksti]
Aasta Film Roll Märkus
1969 "The Image" poiss (vaim) lühifilm
"The Virgin Soldiers" sõdur statist
1970 "Pierrot in Turquoise or The Looking Glass Murders" Cloud telefilm
1976 "The Man Who Fell to Earth" Thomas Jerome Newton Saturni parima näitleja auhind (Saturn Award for Best Actor)
1978 "Just a Gigolo" Paul Ambrosius von Przygodski
1981 "Christiane F." (Wir Kinder vom Bahnhof Zoo) mängis iseennast kamee
1982 "The Snowman" jutustaja uuesti linastatud versioonis
"Baal" Baal telefilm
1983 "Merry Christmas, Mr. Lawrence" major Jack 'Strafer' Celliers
"The Hunger" John
"Yellowbeard" The Shark kamee (uncredited)
1985 "Into the Night" Colin Morris kamee
1986 "Labyrinth" Jareth the Goblin King
"Absolute Beginners" Vendice Partners
1988 "The Last Temptation of Christ" Pontius Pilatus
1991 "The Linguini Incident" Monte
1991 "Twin Peaks: Fire Walk with Me" Phillip Jeffries kamee
1996 "Basquiat" Andy Warhol
1998 "Gunslinger's Revenge" ("Il mio West") Jack Sikora
1999 "Everybody Loves Sunshine" Bernie
2000 "Mr. Rice's Secret" William Rice
2001 "Zoolander" mängis iseennast kamee (MTV filmiauhinna nominent)
2006 "The Prestige" Nikola Tesla
2007 "Arthur and the Invisibles" Emperor Maltazard pealelugeja ingliskeelses versioonis
2008 "August" Cyrus Ogilvie kamee
2008 "Käsna-Kalle Kantpüks" ("Spongebob Squarepants") L.R.H külalispealelugeja
2009 "Bandslam" mängis iseennast kamee

Muusikuna

[muuda | muuda lähteteksti]

Produtsendina

[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumentaalfilmid

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Buckley (2005), lk 516–517, 524, 529
  2. ↑ Hume, John (2008). Britain & Ireland: Lives Entwined III. British Council. Lk 127. ISBN 978-0-86355-612-8.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 3,27 3,28 3,29 3,30 3,31 3,32 3,33 3,34 3,35 3,36 3,37 3,38 3,39 3,40 3,41 3,42 3,43 3,44 3,45 3,46 3,47 3,48 3,49 3,50 3,51 3,52 3,53 3,54 3,55 3,56 3,57 3,58 3,59 3,60 3,61 3,62 3,63 Sandford, Christopher (1997) [1996]. Bowie: Loving the Alien. London: Time Warner. ISBN 978-0-306-80854-8.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 Buckley, David (2000) [1999]. Strange Fascination – David Bowie: The Definitive Story. London: Virgin Books. ISBN 978-0-7535-0457-4.
  5. ↑ Doggett, Peter (jaanuar 2007). "Teenage Wildlife". Mojo Classic (60 Years of Bowie): 8–9.
  6. ↑ Evans, Mike (2006). Rock 'n' Roll's Strangest Moments: Extraordinary Tales from Over Fifty Years. Anova Books. Lk 57. ISBN 978-1-86105-923-9.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 7,15 7,16 7,17 7,18 7,19 7,20 7,21 7,22 7,23 7,24 7,25 7,26 7,27 7,28 7,29 7,30 7,31 7,32 Buckley, David (2005) [1999]. Strange Fascination – David Bowie: The Definitive Story. London: Virgin Books. ISBN 978-0-7535-1002-5.
  8. ↑ McKay, George (1996). Senseless acts of beauty: cultures of resistance since the sixties. London: Verso. Lk 188. ISBN 978-1-85984-908-8.
  9. ↑ Pegg (2000): lk 260–65
  10. ↑ Pegg (2004): lk 281–283.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Carr, Roy; Murray, Charles Shaar (1981). Bowie: An Illustrated Record. New York City: Avon. ISBN 978-0-380-77966-6.
  12. ↑ Buckley, 2003, lk 130
  13. ↑ Roberts, David (ed.) (2001). Guinness World Records: British Hit Singles. Guinness World Records Ltd. lk 120. ISBN 0-85156-156-X.
  14. ↑ Paytress, Mark (jaanuar 2007). "The Controversial Homecoming". Mojo (60 Years of Bowie): lk 64.
  15. ↑ Needs, Kris (jaanuar 2007). "The Passenger". Mojo Classic (60 Years of Bowie): 65.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 Perone, James E. (2007). The Words and Music of David Bowie. Westport, Connecticut: Greenwood. ISBN 978-0-275-99245-3.
  17. ↑ Thomson (1993), xiii
  18. ↑ Pegg (2000): lk 90–92.
  19. ↑ Bronson, Fred (1990). The Billboard Book of Number 1 Hits. Billboard Books. Lk 572. ISBN 0-8230-7677-6.
  20. ↑ Pegg (2000): lk 29.
  21. ↑ Sandford (1997), lk 208, 211–212
  22. ↑ Fyfe, Andy (2007). – "Too Dizzy". Mojo (60 Years of Bowie), jaanuar 2007, lk 88–91.
  23. ↑ Buckley (2000), lk 494–495, 623
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 Thompson, Dave (2006). Hallo Spaceboy: The Rebirth of David Bowie. Ecw Press. ISBN 978-1-55022-733-8.
  25. ↑ Thompson (2006), lk 203, 212
  26. ↑ "Space Is the Place: Innovative Brooklyn rockers blast off to the future". Spin (Spin Media LLC): 1. juuni 2006.
  27. ↑ Lamb, Charles W.; Hair, Joseph F.; McDaniel, Carl (2007). Marketing. South-Western College Pub. lk 472. ISBN 978-0-324-36208-4.
  28. ↑ Stone, Andrew (2008). Denmark. Lonely Planet. lk 46. ISBN 978-1-74104-669-4.
  29. ↑ Yuan, Jada (1. mai 2006). "The Dad Who Fell to Earth". New York Magazine. Vaadatud 16. september 2010.
  30. ↑ Gulla, Bob (2008). Guitar Gods: The 25 Players Who Made Rock History. Greenwood. lk 95. ISBN 978-0-313-35806-7.
  31. ↑ Mitchell, Gail (November 2009). "The Elements of Style". Billboard: 22.
  32. ↑ Gilmore, Mikal (2 February 2012), "How Ziggy Stardust Fell to Earth", Rolling Stone magazine (1149): 36–43, 68.
  33. ↑ Schinder & Schwartz (2007): lk 500.
  34. ↑ Marchese, David (May 2008). "The Inquisition: Scarlett Johansson". Spin (Spin Media LLC): lk 40.
  35. ↑ "David Bowie to release "Space Oddity" multi-tracks to celebrate moon landing". NME News. 6. juuli 2009. Vaadatud 2. september 2010.
  36. ↑ Diver, Mike (5. veebruar 2010). "David Bowie A Reality Tour Review". BBC. Vaadatud 2. september 2010.
  37. ↑ Perpetua, Matthew (22. märts 2011). "Unreleased David Bowie LP 'Toy' Leaks Online". Rolling Stone. Vaadatud 25. märts 2011.
  38. ↑ Michaels, Sean (23. märts 2011). "David Bowie's unreleased album Toy leaks online". The Guardian. UK. Vaadatud 25. märts 2011.
  39. ↑ Pegg (2004) lk 561.
  40. ↑ "August". imdb.com. Vaadatud 14. september 2010.
  41. ↑ "The Man Who Fell to Earth". imdb.com. Vaadatud 14. september 2010.
  42. ↑ Michael Watts (22. jaanuar 2006) "On the cusp of fame, Bowie tells Melody Maker he's gay – and changes pop for ever." The Observer, 6. november 2012.
  43. ↑ "David Bowie: Playboy Interview" (September 1976) Playboy, 6. november 2012.
  44. ↑ "David Bowie Calls Himself 'A Closet Heterosexual'" orlandosentinel.com (Orlando Sentinel, 30. mai 1993), 6. november 2012.
  45. ↑ Clark Collis (august 2002) "Dear Superstar: David Bowie" bowiewonderworld.com, 6. november 2012.
  46. ↑ Perone (2007), lk 22, 36–37
  47. ↑ Thompson, Jo (2004). Find Your Voice: A Self-Help Manual for Singers. Artemis Editions. Lk 76. ISBN 978-0-634-07435-6.
  48. ↑ Schinder & Schwartz (2007): lk 483.
  49. ↑ Campbell (2008): lk 254.
  50. ↑ Hopkins, Jerry (1985). Bowie. MacMillan. Lk 239. ISBN 978-0-02-553730-9.
  51. ↑ Perone (2007), lk 17–44, 152–160
  52. ↑ 52,0 52,1 Buckley, David (2004). David Bowie: The Complete Guide To His Music. London: Omnibus Press. ISBN 978-1-84449-423-1.
  53. ↑ 53,0 53,1 Schinder & Schwartz (2007): lk 482.
  54. ↑ Campbell (2008) lk 304
  55. ↑ Thomson (1993), lk 217
  56. ↑ Paytress, Mark (2003). Bolan: The Rise and Fall of a 20th Century Superstar. Omnibus Press. lk 218. ISBN 978-0-7119-9293-1.
  57. ↑ "David Bowie: Rock and Roll Hall of Fame Induction" rockhall.com. Rock and Roll Hall of Fame, 6. november 2012.
  58. ↑ Filicky, Brad (10 June 2002). "Reviews; David Bowie: Heathen". CMJ New Music Report (CMJ) 71 (766): 13.
  59. ↑ Forget, Thomas (2002). David Bowie (Rock & Roll Hall of Famers). Rosen Publishing Group. lk 7. ISBN 978-0-8239-3523-9.
  60. ↑ Doggett (2011): lk 114.
  61. ↑ Iman Fashion Model Directory, 5. november 2012
  62. ↑ Anthony DeCurtis (5. mai 2005). "In Other Words: Artists Talk About Life And Work" Hal Leonard Corporation. Lk 262–263.
  63. ↑ "What I've Learned" Ajakiri Esquire. Hearst Communications, 29. veebruar 2004. 5. november 2012.
  64. ↑ Gallagher, Paul (11.01.2016). "David Bowie died from liver cancer he kept secret from all but handful of people, friend says". The Independent.
  65. ↑ Sandle, Paul; Faulconbridge, Guy (11.01.2016). "David Bowie dies after 18-month battle with cancer". Reuters. Vaadatud 11.01.2016.
  66. ↑ "Shock and condolences as the Netherlands reacts to David Bowie's death – DutchNews.nl" (Briti inglise). DutchNews.nl. 16.01.2016. Vaadatud 11.01.2016.
  67. ↑ "David Bowie 'died from liver cancer' and was told it was terminal a year ago". The New Zealand Herald. 13. jaanuar 2016. Vaadatud 14.01.2016
  68. ↑ "David Bowie: Friends and stars pay tribute". BBC News. 11.01.2016. Vaadatud 16.01.2016.
  69. ↑ "David Bowie's Death a 'Work of Art,' Says Tony Visconti". Rolling Stone. Vaadatud 16.01.2016.
  70. ↑ "David Bowie tuhastati, kohal polnud isegi pereliikmeid". Õhtuleht.ee, 14. jaanuar 2016. Vaadatud 16.01.2016
  71. ↑ Ivor Novello Awards buckmusicgroup.com. Bucks Music Group, 6. november 2012
  72. ↑ Nominees And Winners Grammy.com. National Academy of Recording Arts & Sciences, Inc., 6. november 2012
  73. ↑ Lifetime Achievement Award: Past Recipients Grammy.com. National Academy of Recording Arts & Sciences, Inc., 6. november 2012
  74. ↑ David Bowie brits.co.uk. Brit Awards Ltd., 6. november 2012
  75. ↑ John Lichfield (8. mai 2009) "The Big Question: How does the French honours system work, and why has Kylie been decorated?" The Independent (UK), 6. november 2012
  76. ↑ Honorary Degree Recipients berklee.edu. Berklee College of Music, 6. november 2012
  77. ↑ Jody Thompson (8. jaanuar 2007) "Sixty things about David Bowie" Nr. 35: BBC News, 6. november 2012
  78. ↑ Dominic Mohan (12. september 2003) "Bowie refuses knighthood" The Sun, 6. november 2012
  79. ↑ 79,0 79,1 Ben Todd (27. november 2009) "David Bowie asked to play at Glastonbury for third time to mark 40th anniversary" Daily Mail (UK), 6. november 2012
  80. ↑ "Gold and Platinum: Search Results" riaa.com. Recording Industry Association of America, 6. november 2012
  81. ↑ "Certified Awards Search" bpi.co.uk. British Phonographic Industry, 6. november 2012
  82. ↑ "100 Greatest Artists" Rolling Stone (15. aprill 2004), 6. november 2012
  83. ↑ "100 Greatest Singers" Rolling Stone, 6. november 2012
  84. ↑ "David Bowie: Rock and Roll Hall of Fame Induction" rockhall.com. Rock and Roll Hall of Fame, 6. november 2012

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 David Bowie – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=David_Bowie&oldid=6756553"