Kaarel Robert Pusta
Kaarel Robert Pusta VR III/1 (ka Karl Robert Pusta; 1. märts 1883 Narva – 4. mai 1964 Madrid) oli Eesti poliitik, publitsist ja diplomaat.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kaarel Robert Pusta oli raudteeametniku poeg.[1] Ta õppis 1890–1891 Kehra vallakoolis, 1893–1894 P. Koidu algkoolis ja 1896–1899 Tallinna linnakoolis.[2] Arreteeriti 1903 valitsusvastase tegevuse eest (osales mh Mihhail Kalinini ringi tegevuses). Vabanenuna 1904. aastal põgenes välismaale, elas Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis, õppis Pariisis M. Kovalewski vabaülikoolis ja 1904–1906 Berni Ülikoolis; ühtlasi tegi kaastööd ajalehele Uudised. Eestisse naasnult töötas 1906–1908 ajalehe Virulane ja 1910–1914 Päevalehe toimetuses, oli ühtlasi Eestimaa Rahvahariduse Seltsi peasekretär. Osales 1915–1917 sõjaväeametnikuna I maailmasõjas. Oli 1917 Eestimaa Toitlusvalitsuse inspektor Tallinnas.
25. veebruarist 1918 oli Eesti välisdelegatsiooni liige (käis Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Belgias ja Hollandis taotlemas Eesti Vabariigi tunnustamist) ja Eesti esindaja Prantsusmaal, juhtis Eesti delegatsiooni Pariisi rahukonverentsil.[2]
28. juulist kuni 30. juulini 1920 oli Eesti Vabariigi välisminister, 28. veebruarist 1921 oli saadik Prantsusmaal ja Itaalias (kuni 11. aprill 1923), 16. märtsist 1921 asjur, 14. detsembrist 1923 saadik Belgias. 6. juuni 1924 kuni 5. oktoober 1925 oli jälle välisminister. Seejärel jätkas saadikuna Prantsusmaal ja oli ühtlasi peakonsul. 25. maist 1928 ka saadik Hispaanias. 17. augustist 1932 oli saadik Poolas, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias. 15. juuli kuni 13. detsember 1935 oli saadik Rootsis, Norras ja Taanis.[2]
Kahtlustatuna sidemetes vabadussõjalastega vabastati 1935. aasta detsembris saadikuametist ja arreteeriti. Mõisteti 1936. aasta mais kohtus õigeks. Seejärel elas Pariisis.[3] 15. august 1939 kuni 1. juuli 1940 oli Pariisi saatkonnas eriülesannetega nõunik.[2] Pärast Prantsusmaa okupeerimist põgenes 1940. aastal USAsse, elas Washingtonis ja New Yorgis, tegeles okupeeritud rahvaste koostöö organiseerimisega. Naasis Euroopasse 1952. aastal ja täitis alates 2. novembrist 1953 kuni surmani Eesti diplomaatilise esindaja kohuseid Prantsusmaal, Belgias ja Hispaanias.[1]
Kaarel Robert Pusta on maetud Madridi Almudena luterlaste kalmistule.[2]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Kaarel Robert Pusta on pidanud loenguid Haagis ning İstanbuli ja Ankara ülikoolis. Avaldanud (peamiselt prantsuse keeles) artikleid, loengute tekste ja raamatuid poliitilistel teemadel, samuti memuaare, mis annavad ülevaate Pusta enda tegevusest diplomaadina ning käsitlevad Eesti diplomaatia ajalugu. Avaldanud üle 20 teadustrükise.[1]
Ta oli Pan-Euroopa liikumise keskjuhatuse liige ja liikumise algataja Eestis. Samuti Rahvusvahelise Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige, aastast 1932 Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemia eluaegne liige, aastast 1938 Rahvusvahelise Rahu Nõukogu liige, aastast 1939 Rahvusvahelise Poliitilise ning Konstitutsioonilise Ajaloo Instituudi liige. Ta oli ka Rahvusvahelise Inimõiguste Liidu ja ACENi liige.[2]
Aastatel 1948–1956 oli ta Eesti Vastastikuse Abistamise Ühingu esimees New Yorgis ja muude organisatsioonide liige.[1]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1920 – Vabadusristi III liigi 1. järk (III/1)
- Belgia Leopoldi ordeni suurrist
- Poola taassünni orden
- 1925 – Soome Valge Roosi Rüütliordu suurrist
- Läti Kolme Tähe orden
- Prantsuse Auleegioni ordu suurohvitser[2]
- 1936 – Eesti Näitlejate Liidu hõberinnamärk
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eestile nime nõutamas. // Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. I. Tallinn, 1927
- Eesti iseseisvus de facto ja de jure. // Eesti iseseisvuse tähistel. Tallinn, 1931: L`idée de l`union européenne devant les gouvernements et la Société des Nations. Brüssel, 1931
- Le Statut juridique de la Mer Baltique à partir de XIX siècle.Pariis, 1936
- Kehra metsast maailma. I osa. Tartu, 1936, 2. trükk Stockholm, 1960
- Estonia and her right to freedom. // J. Central Eur. Affairs 3 (1943) 3
- Estonia appeals to you. New York, 1949
- L'U.R.S.S., les droits de l'homme et les traités. Paris, 1957
- Saadiku päevik I. Geislingen, 1964, 2. trükk 1992
- Kirjad kinnisest majast. Stockholm, 1966
- Kontrastide aastasada. Tartu, 2000.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Mulla, Triin; Pillak, Peep; Trei, Jüri; Vilbiks, Heini (koostajad). Eesti välisteenistus. Biograafiline leksikon 1918-1991. Välisministeerium 2006.
- ↑ Eero Medijainen. Saadiku saatus. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997, lk. 154.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti biograafiline leksikon. Trt, 1926–1929 394–395
- EAT 248–249
- EE 14, 384
- Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, 424–425
- Mana (1966) 2 / 3, 73–74.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Dokumendid Riigiarhiivis (fond 1622)
- 3. august 2016, Pekka Erelt, Rivaalitsemine välispoliitikas viis eksministri vanglasse, ekspress.delfi.ee
| Eelnev Ado Birk |
Eesti välisminister 28. juuli 1920 – 30. juuli 1920 |
Järgnev Ado Birk |
| Eelnev Otto Strandman |
Eesti välisminister 6. juuni 1924 – 5. oktoober 1925 |
Järgnev Ado Birk |
| Eelnev Ametikoht loodud |
Eesti saadik Pariisis 1921–1932 |
Järgnev Otto Strandman |
| Eelnev Karl Tofer |
Eesti saadik Varssavis 1932–1934 |
Järgnev Johannes Markus |
| Eelnev Friedrich Akel |
Eesti saadik Stockholmis 1935 |
Järgnev Heinrich Laretei |
| Eelnev Aleksander Pallo |
Eesti esindaja Pariisis 1953–1964 |
Järgnev Aleksander Warma |