Verkiai mõis

Mõisakompleks 1840. aastal

Verkiai mõis (leedu keeles Verkių dvaras) on endine mõis Leedus Vilniuses Verkiai vallas Verkiai linnaosas. Mõisakompleks asub aadressil Žalioji väljak 2A.

Praegune mõisahoone rajati XIX sajandi keskpaigas. Pärast Teist maailmasõda on seal asunud Leedu Teaduste Akadeemia ja LTA botaanikainstituut.

Ajalugu

Verkiai piirkond on seotud nii Vilniuse asutamise kui ka Radziwillide suguvõsa tekke kohta käivate legendidega. Sealset mõisa on mainitud esimest korda 1387. aastal. Juba toona oli seal ka puidust häärber. Verkiais oli ka paganlik tempel ja matmispaik. Algselt kuulus mõis Leedu suurvürstidele.

Jogaila andis ristiusu vastuvõtmisel mõisa Vilniuse piiskoppide lauamõisaks; Verkiai kujunes ka piiskoppide suviseks residentsiks. Sealses lossis võõrustati ka Władysław IV Wazat. 1648. aastal toimus mõisa juures Verkiai lahing, kus Juri Dolgoruki juhitud Vene väed purustasid poolakate väesalga. Tõenäoliselt hävis toona ka loss.

Piiskop Jerzy Białłozor eraldas mõisa maadest ala, kuhu aastail 1662–1669 ehitati kirik ja aastail 1675–1701 dominiiklaste klooster, mis suleti aastal 1850. Konstanty Kazimierz Brzostowskiajal, XVII sajandi lpus ja XVIII sajandi alguses rajas Konstanty Kazimierz Brzostowski mõisa maadele paberivabriku.

Uue lossi rajas Konstanty Kazimierz Brzostowski. 1700. aastal otsustas ta vanad varemed lammutada ja rajada nende asemele uue barokkstiilis lossi, mille ümber oli park. 1705. aastal viibis uues lossi Peeter I. XVIII sajandi teisel poolel rajati uus kaheosaline park.

1762. aastal sai Vilniuse piiskopiks Ignacy Jakub Massalski. 1792. aastal ostis ta Verkiai mõisa endale. 1782. aastal alustas ta uue residentsi rajamist. Kompleksi projekteerisid Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičius. Mõisakompleks valmis 1792. aastaks. Toona püstitati ka paljud kõrvalhooned. Seejärel päris mõisa Helena Apolonia Massalska, kes aga Verkiais ei elanud. 1800. aastal müüs tema abikaasa mõisa Stanisław Piotr Jasieńskile. 1812. aastal laastasid hoone lossis peatunud Prantsuse sõdurid, muutes selle sisuliselt kasutamiskõlbmatuks.

Rüütlite Saal endises häärberis

1839. aastal ostis Jasieńskitelt mõisa Ludwik Adolf Fryderyk Sayn-Wittgenstein-Sayn. Too lasi vana tühjalt seisva häärberi lammutada ja rajas oma eluruumid vasakpoolsesse kontorihoonesse. Sel perioodil tehti mõisas ka Leedu alade esimesed fotod, kui Karol Podczaszyński pildistas ehitisi enne ümberehitustööde algust. Ludwiku surma järel vahetusid mõisa omanikud tihti, keegi neist mõisa korrashoiule rõhku ei pannud. Pargi pindala kahanes endiselt 250 hektarilt 36 hektarini.

Aastal 1918 valiti mõis uue Leedu kuninga Mindaugas II residentsiks.

Teise maailmasõja eel ehitati mõisa juurde suvemaju. Aastal 1939 rajati peahoonesse linnukasvatuskool. Teise maailmasõja järel mõis natsionaliseeriti. Aastail 1949–56tegutses pehoones kohaliku kolhoosi algkool, aastani 1959 aga linnukasvatustehnikum. 1959. aastal asus sinna Leedu Teaduste Akadeemia, hiljem asus seal LTA Botaanikainstituut. 1960. ja 1970. aastatel restaureeriti mõisakompleksi kuuluvad ehitised.

Mõisakompleks

Idapoolsest kontorihoonest sai ümberehituste järel sisuliselt uus häärber

Mõisakompleksist on säilinud häärberi keldrid, kaks kontorihoonet, paviljon, sissesõidutee majad, vahimajake, jääkelder, kaks kasvuhoonet, vesiveski, villa, pumbajaam, teenijate maja, lehmalaut, kaks maja, tallimehe maja, veskimehe maja, veetorn, küün, haldushoone, majapidamishoone, tööliste maja, katlamaja, puusepa maja, park, sepikoda, postkontor, laternapost, purskkaev, lehtla varemed ja piirdemüüri fragmendid koos väravaga. Mõisakompleksi keskne osa on kaitse all kui ala, kus asusid varasemad mõisakompleksid. Mõisasüdame territooriumilt võib leida veel mõisale kuulunud kõrtsi ja restorani Šiaudinė varemed.

Keskne kompleks

Häärberi asukoht on Žaliųjų Ežerų tänav 49A. Selle lasi rajada Ignacy Jakub Massalski, hoone projekteerisid Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičius. Tegemist oli sümmeetrilise põhiplaaniga hoonega, mille keskosas asus risaliit. Seal oli 4 saali ja 30 tuba. Peahoones asusid kabel, varakamber, teatrisaal, suur raamatukogu, relvade ja fossiilide kollektsioonid ning kunstimuuseum. 1812. aastal laastasid häärberi sinna majutatud Prantsuse armee sõdurid, seejärel jäi hoone tühjalt seisma. 1838. aastal mõisa omandanud Ludwik Adolf Fryderyk Sayn-Wittgenstein-Sayn lasi hoone lammutada, ent selle keldrikorrus on osaliselt tänapäevani säilinud. Maa all paikneb keldri läänepoolne osa, kus asub suur sammastega keskne poolringikujuline sammassaal. Sellega on ühendatud teisigi ruume.

Läänepoolne kontorihoone

Aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 49 asub idapoolne kontorihoone. See rajati Marcin Knakfuse ja Laurynas Gucevičiuse projekti järgi koos häärberiga. XIX sajandi keskpaiku ehitati hoone ümber: lõunaküljele lisati kahekorruseline kasvuhoone, kaguküljele balustraadiga terrass ja bassein, põhjaküljele aga suur saal, torn ja kaks trepikoda. Sisuliselt kujundati hoone uueks häärberiks. Algselt oli tegemist kahekorruselise hoonega, mille kolmandat korrust varjas atika ja mille läänefassaadil asus portaal. Hoone all on keldrikorrus. Põhjapoolsel juurdeehitisel on neljakorruseline torn, selle all on eraldi kelder. Basseini ja kasvuhoonega juurdeehitised on säilinud osaliselt. Ida- ja lääneküljel on risaliidid, läänefassaadil nelja samba, kolmnurkse frontooni ja friisiga portikus. Kolmnurksed frontoonid on ka risaliitidel. Teisel korrusel paiknevad ruumid anfilaadina, ülejäänud korrustel ümber koridoride. Hoonet kaunistab hammaslõikega karniis, lisaks on karniise ka tornil ja risaliitidel. Suur osa hoone sisekujundusest on säilinud, sealhulgas Wittgensteinide suguvõsa vappidega puitnikerdused.

Läänepoolne kontorihoone asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 47. See hoone on Marcin Knakfuse ja Laurynas Gucevičiuse projekteeritud kompleksi esialgsel ilmel säilinud osa. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruselise ehitisega, mille kohal on pööning. Kolmandat korrust varjab atika. Loodeküljel asub kelder. Hoonet liigendavad sambad ja nišid. Idafassaadil on keskne nelja sambaga ja talastikuga portikusega joonia orderi risaliit.

Sissepääsutee

Keskse kompleksi juurde viiva sissepääsutee alguses asus sissesõidutee majadeks nimetatav kompleks, selle kõrval asus postkontor. Endise postkontori aadress on Žaliųjų Ežerų tänav 22. Tegemist on nelinurkse ühekorruselise hoonega, millel on pööning ja kelder. Tellistest hoonele on hiljem loodeküljele lisatud puidust eeskoda. Pööninguosa on puidust, seda piirab puitkarniis. Tellistest seinu katab lubikrohv.

Sissesõidutee majake

Sissesõidutee majad asuvad aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 37. Sellel kompleksil on kolm korpust. Keskse kirdepoolse osa moodustab torniga kahekorruseline elumaja. Sellega liituvad kagus ühekorruseline pööninguga tõllakuur ja loodes ühekorruseline pööninguga tall. Neid kaht osa ühendab väravaga piirdemüür. Torni tipus on metallist hobusekujuline tuulelipp. Kirdeosa projekteeris Laurynas Gucevičius, tall ja tõllakuur lisati XIX sajandi keskpaiku. Viimases kahes korpuses on esialgsed ruumid Nõukogude perioodil vaheseintega osaliselt rikutud. Ka on neil otstes frontoonid. Keskse korpuse kirdefassaadil on kuue kivist Toscana orderi sambaga ja talastikuga portikus. Seda kaunistab väljaulatuv talastik. Torni kirde- ja edelaseinal asuvad tornikellad. Loodekorpuse põhjaküljel on tellistest eendehitis. Rajatise vundament on maakividest ja tellistest, seinad tellistest.

Vahimajake

Neist tagapool piiras keskset kompleksi piirdeaed, mis on säilinud sissesõidutee väravate juures. Kaks kõrgemat tellistest tulpa piiravad keskset väravat, neist mõlemal pool on madalamad tulbad, mis eraldavad jalgväravaid.

Keskse kompleksi eel asus vahimajake. Selle aadress on Žaliųjų Ežerų tänav 41. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruselise hoonega, mille kohal on pööning. Korstnad on kaarjate niššide ja profileeritud karniisiga. Kaguküljel on varjualune, mida toestab Toscana orderi puidust sammas. Edelaküljel on kolme seinaga erker; kui see välja arvata, on maja akendeks topeltkaaraknad. Hoone seinad on tellistest.

Kasvuhooned

Teine kasvuhoone

Esimene säilinud kasvuhoone asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 51. Sellel on kolm ühekorruselist tiiba, mis on ühendatud keskse, samuti ühekorruselise osaga. Teise maailmasõjani oli tegemist majandushoonega, mille juures tehti pidevalt uuendusi. Hiljem restaureeriti see ja jagati kolmeks osaks: üks osa jäi kasvuhooneks, teise ossa rajati eluruumid, kolmandasse näitusesaal. Põhjapoolsel küljel asub kolmnurkne frontoon.

Samal aadressil asub teinegi kasvuhoone. See on sümmeetriline kahe tiivaga ja kõrgema keskse osaga ehitis. Keskne risaliit on kahekorruseline, tiivad aga ühekorruselised ja pööninguga. Varem oli lõunaküljel ka eenduv poolkorrusega osa, mis pole aga säilinud. Tiibade katustel on betoonist hammastikuga tellistest korstnad, keskrisaliidi korsten on profileeritud karniisiga. Lõuna, lääne- ja idafassaade kaunistab profileeritud karniis.

Kasvuhoonena oli kasutusel ka üks idapoolse kontorihoone nüüdseks hävinud juurdeehitistest.

Eluhooned

Villa aastal 1890

Aadressil Verkių tänav 77 paikneb villa. See on nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruseline pööninguga maja. Selle korstnad on omavahel ühendatud kahe tellistest seinakesega. Säilinud on sealse trepikoja kolmanda korruse puidust balustraad. XX sajandi teisel poolel ehitati hoone ümber: eemaldati soklit katnud rustika ja muudeti ka ukseava.

Üks elumaja asub aadressil Žaliųjų Ežerų tämav 18. See on ühekorruseline pööninguga hoone. Selle kirde- ja kagunurgas on keldrid. Majal on tellistest ja maakividest sokkel, milles on dekoratiivsed tellistest raamistusega nelinurksed nišid. Põhja- ja lõunaküljel on eendehitised. Hoone ise on puidust, seda kaunistavad nikerdatud väljaulatuvad sarikate alumised otsad.

Teenijate maja asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 26. Tegemist on kahekorruselise pööninguga hoonega, mille teisel korrusel asuvad edela- ja kirdeküljel avatud galeriid. Esimene korrus asub soklis, teine korrus on puidust. Esimese korruse ruumid paiknevad boksidena, teisel korrusel ümber keskse koridori. Galeriisid toestavad nelinurksed puitsambad. Kirdepoolsel galeriil on osaliselt säilinud selle dekoratiivne puitpiire. Vundament on maakividest, sokkel kollastest tellistest. Hoonet kaunistavad sarikate ja tugitalade väljaulatuvad nikerdatud otsad.

Tööliste majas asus varem talulaste kool

Tallimehe maja asub aadressil Verkių tänav 67. Algselt oli tegemist nelinurkse põhiplaaniga ühekorruselise hoonega, mille kohal asus pööning. Viimasel mõisaplaanil on näha hoone praegune kuju, kui idakülje ukse kohale rajati eeskoda. Läänekülg on säilinud algupärasena, seal on säilinud ka vana frontooni ehtinud puitpits. Lõunakülge kaunistavad sarikate väljaulatuvad nikerdatud otsad. Läänefassaadil ulatuvad välja tugitalad, mille otsad on samuti nikerdatud.

Veskimehe maja asub aadressil Verkių tänav 81. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga pööningu ja poolkeldriga ehitisega, mille edela- ja kaguküljel on puidust juurdeehitised. Pööningukorrusel on kaarjad nišid-ukseavad (neid on nii XX sajandil kui ka XXI sajandi alguses nii suletud kui ka avatud). Vundament ja sokkel on maakividest, hoone ise tellistest.

Kupja maja asub aadressil Verkių tänav 71. See on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline pööninguga ehitis. Nii põhja- kui ka lõunaküljel on puidust juurdeehitised. Ida- ja läänefrontoonidel on kaarjad aknaavad. Neist läänepoolne on suletud, idapoolsemasse on hiljem sobitatud uus nelinurkne aken. Hoonel on tellistest karniis.

Tööliste maja asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 30. See on kahekorruseline nelinurkne pööninguga hoone. Kaguküljele on lisatud ühekorruseline juurdeehitis. XIX sajandist pärit litograafial on hoonet kujutatud mansardkorrusega. Ka olid teise korruse aknad XIX sajandi teise pooleni ovaalsed. Hoonet piirab profileeritud tellistest karniis, mis on edela- ja kaguküljel hammaslõikega. Hoone on põletatud tellistest.

Pumbajaam

Puusepa maja asub aadressil Verkių tänav 110. See on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline hoone, millel on pööning. Nii loode- kui kaguküljele on hiljem püstitatud juurdeehitised. Edela- ja kagukülgi kaunistavad väljaulatuvad talaotsad, ka on sealsetel akendel hammaslõikega raamid.

Paviljonis asub Verkiai regionaalpargi juhtkond

Muud ehitised

Veski asub aadressil Verkių tänav 100. See on nelinurkse põhiplaaniga kahekorruseline hoone, millel on ka soklikorrus ja pööning. Kuni I maailmasõjani käivitas seda vesi, seejärel elekter. Veski tegutses 1975. aastani. 1984. aastal hävis tules hoone katus, põlesid ka puidust veskidetailid. 1986. aastal hoone rekonstrueeriti, lõunaküljele lisati soklikorrusega ühel tasandil olev juurdeehitis, mis ulatub osaliselt maa alla ja millel asub väliterrass. 1997. aastal taastati rekonstrueerimise käigus hoone kirdeküljel olnud tamm ja veekanal. Pööningu kohal on profileeritud tellistest karniis, hoonet ehivad metallist ankrud. Veski on ehitatud maakividest ja tellistest, välja arvatud kirdeosa, mis on täielikult maakividest. Soklikorrusel asub endine veski metallist ülekandesüsteem.

Paviljon asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 53. Tegemist on ruudukujulise põhiplaaniga kahekorruselise hoonega, mille keskel on kuppel. Hoonel on pööning ja kelder. Kupli ümber paiknevad ringis paviljoni 12 korstent. Sealsed ruumid paiknevad anfilaadina ümber keskse saali. Aastail 1962–1984 tehti hoone põhjaosas ümberehitusi, eraldati tube ja lisati uksi. Sissepääs asub hoone loodeküljel kahe samba taga. Paviljoni kaunistab hammaslõikega karniis. Varasemad pildid näitavad, et selle küljel on asunud balustraadiga lodža. Hoone vundament on tellistest ja maakividest, sokkel ja seinad tellistest. Keldrit ehivad pilastrid ja sambad, esimese korruse põhiline dekoratiivne element on valgeks lubjatud karniisid. Kupli kessoonil on rosettornament, kupli jalamil on profileeritud karniis. Karniisi hammaslõige on näiline, see on sinna maalitud.

Administratiivhoone asub aadressil Jeruzalės tänav 45. Tegemist on ruudukujulise põhiplaaniga hoonega, mille idaküljel on poolringikujuline apsiid. Edelaküljel on mansardkorrus ja kelder. Aastal 1840 tehtud rekonstruktsioonitööde käigus rajati idaküljele poolkaaraknaga peasissepääs, apsiid sai poolkaarekujulised aknad. Hoonet rekonstrueeriti taas aastail 1975–1977; nende tööde käigus sai maja uue katuse. Idaküljel on nelinurksed nišid. Keldris on tellistest silindervõlvid, ka ülejäänud hoone on rajatud eri liiki tellistest.

Mõisa katlamaja

Pumbajaam asub aadressil Verkių tänav 102. Hoone rajati XIX sajandi alguses vesiveskina, ent sajandi teisel poolel ehitati see ümber pumbajaamaks. See on ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga hoone, millel on pööning. Hoone soklikorrus asub kahel tasapinnal, alumine osa ehitati veskimehhanismide tarbeks ojaga ühele tasapinnale. Loodeküljel asub puitkarkassiga ja frontooniga eeskoda, mida ehib profileeritud puidust hammaslõikega karniis. Sokkel on maakividest ja tellistest, pealmine osa tellistest. Varem asunud esimesel korrusel möldri ruumid, soklikorruse ülemisel poolel jahvatati vilja, alumisel poolel asusid ülekandemehhanismid. Seal on säilinud kaks metallist veskiratast.

Veetorn

Mõisa katlamaja on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline hoone, millel on ka pööning. Maja tellistest korstna kaunistusteks on hammaslõikega karniisid. Põhjaküljel on frontoon. Maja piirab pööningukorrust eraldav tellistest karniis. Tellistest hoone asub maakividest soklil.

Veetorn asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 43. See on kuusnurkse põhiplaaniga kolmekorruseline keldriga hoone. Hoonet liigendavad põhja- ja lõunaküljel nelinurksed ja ruudukujulised nišid. Sokkel on maakividest, seinad tellistest. Lääneküljel asub puitkarkassiga eeskoda, millel on frontoon. Eeskoda liigendab puidust hammaslõikega simss, torni ennast liigendavad hammaslõikega tellistest karniisid. Hoones asub metallist veepaak, esimest ja teist korrust läbib silindrikujuline šaht, kus paikneb torustik.

Aadressil Verkių tänav 69 asub ühekorruseline mansardkorrusega hoone. Selle korstnad on punastest tellistest, neid kaunistab profileeritud karniis. Hoone idafassaadil on nišid. Lõunaküljel asub puidust galerii. Hoone on rajatud tellistest tulpadest, mille vahele on laotud õhemad tellistest vaheseinad. Aastal 1936 valminud majandushoone on ühekorruseline. Selle sokkel on maakividest ja seda ehivad ribilised krohviribad. Ülemine osa on palkidest, katuseharjade aluseid nurki katavad teravatipulised püstised lauad. Kaguküljel on kahe poolega puidust värav, mida kaunistavad välja ulatuvad talad. Kagukülje soklil on kirjas hoone valmimise aasta.

Jääkelder

Kuusnurkne jääkelder asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 47. Ühekorruseline puidust hoone on pööningu ja keldriga. Ka sepikoda on ühekorruseline ehitis. See on maakividest hoone, mille loode- ja edelaküljel asuvad kollastest tellistest akna- ja ukseavad.

Lehmalaut asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 24. Ühekorruseline hoone on pööninguga. Sees toestavad seda sambad, väljas kaunistavad nišid. Kagufassaadil asuvad varasemate metallkonstruktsioonide roostetanud jäänused, seal asub ka algse ilme säilitanud kahe poolega puidust uks. Küün asub aadressil Žaliųjų Ežerų tänav 14. See on ühekorruseline pööninguga hoone, mille põhja-, lääne- ja lõunaküljel on puidust kahe poolega väravad. Küün asub maakividest soklil. Seinad koosnevad tellistest tulpadest, mille vahele on rajatud puidust osad.

Muud rajatised

Purskkaev

Kontorihoonete juures paikneb laternapost. See on ümmargune ja metallist ning jaguneb kolmeks eri kujundusega osaks. Alumist osa katavad reljeefsed paneelide imitatsioonid. Keskmine osa on lainjas ja seda kaunistavad korrapärased kaheksanurgad. Ülemist osa katab luuderohumotiiv, selle päis on kujundatud stiliseeritud kapiteelina. Post on sepistatud rauast ja hiljem kaetud vasekihiga.

Laternaposti lähistel paikneb maakividest püramiidja kujuga purskkaev, mille tipus on metallist lilleõisi kujutav kompositsioon. Purskkaev pole säilinud algsel kujul – hävinud on nii seda ümbritsenud bassein kui ka seda ümbritsenud rajad.

Tiik mõisa pargis

Lehtla kohal asus XIII sajandil pühamu. See oli rombikujulise põhiplaaniga kontraforssidega ehitis, millel pikkust 10 meetrit, laiust aga veidi üle kaheksa meetri. Sellest on leitavad altari ja poodiumi asupaigad. XVI sajandil oli selle kohale rajatud kaheksanurkne kabel mõõtudega 9×9 meetrit, mille põhjaküljel asus eendehitis. XVII sajandil rajati selle kohale ühe lööviga kirik. Kirikul oli kaks torni ja põhjaküljel kaks käärkambrit. Selle mõõdud olid 8×17 meetrit. Hilisematel aastatel ehitati see ümber kolmelööviliseks. Brzostowski ajal olid selle tornid kolmekorruselised. Põhjaküljel asus kolonnaad. Keskne lööv oli ruudukujuline, kolonnaadi taga asuv lööv aga pikliku. Idaküljel, arvatavasti ka lääneküljel ühendasid lööve puidust galeriid. XIX sajandil rajati sinna lehtla, mis oli kujundatud rotundina. Säilinud on varasemate rajatiste sokli ja keldriseinte jäänused. Need on valdavalt tellistest, ent üks seinajupp on ka maakividest.

Park

Tee mõisa pargis

Pargil võib eristada kahte osa: keskset ja suuremat. Maastikupark rajati XVI sajandil ja XVII sajandi algusaastatel Nerise terrassidele, idaosa ka jõeoru kohal olevale künklikule maastikule, sinna rajati mitu tiiki. Toona oli pargi pindala 250 hektarit. Varem asus pargi kohal hiis. XVIII sajandil jagati park kaheks osaks, ent hiljem jätkati üksnes sisemise osa hooldamist, väline osa metsistus. Parki läbib kolm oja (Turniškė, Verkė ja Riešė), millele rajati ka tiigid. Lisaks dekoratiivsele funktsioonile kasvatati tiikides kalu. XIX sajandil muudeti kalatiikide ümbrusesse jääv pargi osa aiaks.

Keskse osa kaguotsas asub tellistest tugimüüri ja metallist piirdega terrass. Parter on ovaalne. Algselt oli see lühem, ent hiljem pikendati seda hävinud häärberi arvelt. Pargiteed looklevad, neist osa on sillutatud. Teede rajamisel on lähtutud eri aegade põhimõtetest. Varaseimad neist on rajatud vastavalt manerismi nõuetele. XVII sajandil rajatud rajad vastasid barokkperioodi ideaalidele, hilisemad teed kujundati sobima inglise parki. XIX sajandi teisel poolel uusi teid ei rajatud, küll istutati sinna aga uusi puid. Valdavalt kasvavad seal kohalikud liigid: tammed, saared, kuused, männid, pärnad, jalakad ja künnapuud. Võõrliikidest kasvavad seal hall pähklipuu, pensilvaania saar, punane tamm, valge mänd, mägivaher, harilik elupuu, Poola-Karpaadi lehis, siberi lehis, suurelehine pärn, läiklehine pärn ja ameerika pärn.

Pargi vanad tammed on eremiitpõrnika elupaigaks.

Pilte

• 
  Mõisakompleks aastal 1846
• 
  Küün
• 
  Mõisakompleks XVIII sajandil
• 
  Mõis Napoleon Orda maalil
• 
  Laut
• 
  Trepp mõisa pargis