Mine sisu juurde

Eesti kommunistliku liikumise ajalugu

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Eesti kommunistliku liikumise ajalugu on ülevaade Eesti vasakpoolse sotsiaaldemokraatliku ja bolševistliku liikumise tegevusest 20. sajandil.

Sotsiaaldemokraatliku liikumise algus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsialism jõudis Eestisse kolmes eri harus: Läti üliõpilaste kaudu Riiast, kus marksistlik kirjandus Saksamaalt levis ja kust ta Tartusse edasi tungis (vt. Mihkel Martna); teiseks Vene üliõpilaste kaudu, kes poliitilistel põhjustel pealinnade ülikoolidest välja saadeti ja siis Tartusse jõudsid (vt. Mihkel Pung); kolmandaks Vene tööliste kaudu, kes samuti poliitilistel põhjustel Venemaa tööstusekeskustest välja aeti ja kellest mõned Tallinnasse sõitsid, kus sajandivahetusel suuremad töökohad ehitati ja õppinud töölistel tööd leidus[1]. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses rajati puidu- ja paberitööstusi ning peamiselt Tallinna suured masina- ja laevaehitustehased. Eesti sotsialismi isaks peetakse maalermeister Mihkel Martnat, kes levitas saksa kontaktide kaudu saadud sotsiaaldemokraatlikke ja töölisliikumise ideid Tallinnas ja ka Tartus eesti üliõpilaste seas juba 1880. aastatel. Tartu Ülikooli venestamine 1890. aastatel tõi Tartusse palju üliõpilasi Venemaalt, kellest paljud olid sisse võetud pahempoolsetest ideedest kuni anarhismi ja enamluseni. 1901. aastal lõid eesti sotsialistid omale Tallinna, Konstantin Pätsi lehe „Tallinna Teataja" ümber tuumiku, kus toimetuse liikmeteks oli kolm sotsialisti: M. Pung, Otto Münther ja Eduard Vilde ning kaastöölised ka M. Martna, Aavik, dr. Alver jt.

Kuni 1905. aastani oli Venemaa keisririigis igasugune poliitiline tegevus keelatud. Eesti sotsiaaldemokraatide liikumine lõhenes 1905. aasta suvistepühal Tartus, kus toimunud salajasel koosolekul tõstatati küsimus, kas asutada omaette sotsiaaldemokraatlik erakond, mis Vene parteiga oleks ühenduses föderalistlikul alusel, või töötada ühises organisatsioonis VSDTP-ga. Enamus pooldas esimest varianti, need, kes vähemusse jäid, lahkusid ning moodustasid 1907. aastal Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei.

Eestimaal tegutsenud sotsialistid jagunesid pärast seda tsentralistideks, kes kuulusid 1898. aastal asutatud illegaalse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei kohalikesse organisatsioonidesse, mille juhid olid Mihhail Kalinin ja Friedrich Leberecht (1883–1938) ning föderalistideks (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus), keda juhtis 1903. aastal Tartus asutatud ajalehe Uudised peatoimetaja Peeter Speek. 20. sajandi alguses tekkis Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Tööliste Parteis (VSDTP) enamlaste ja vähemlaste kõrvale kolmas vool, föderalistid, kelle eesmärk oli Venemaa ümberkujundamise föderatiivseks vabariigiks ja vähemusrahvuste autonoomia. Föderalistid pooldasid VSDTP ülesehitust rahvuslike parteide föderatsioonina, nähes tulevikus ka Venemaad föderatiivse vabariigina, kuhu Eesti kuulunuks ühe osariigina. Tsentralistid pidasid aga õigeks vahetut kuulumist VSDTP-sse ning partei tsentraliseeritud struktuuri säilitamist.

1905. aasta 17. oktoobri manifestiga andis Venemaa keiser Nikolai II puhkenud revolutsiooni ohjeldamiseks 17. (31). oktoobri manifestiga alamatele kodanikuõigused. 1905. a. manifesti alusel asutasid föderalistid esimese Eesti sotsialistliku partei, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse. Eesti enamlased ja vähemlased jätkasid VSDTP-s. Nad asutasid 1907. aastal VSDTP Eesti allorganisatsiooni, millest pärast enamlaste lahkumist sai iseseisva Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (1917) eelkäija.

Tsentralistide tuntuimad tegelased tollal olid Aleksander Kesküla, Mihkel Martna, Hans Pöögelmann, Karl Ast ja August Rei. Föderalistide, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse juhtivad jõud olid kirjanik Eduard Vilde, Peeter Speek ning Gottlieb Ast.

Sotsialistliku ja revolutsioonilise liikumise kandvaks jõuks olid töölisklass, Tartu ülikooli üliõpilased ja keskkooliõpilased. Agitatsiooni tehti illegaalselt trükitud ja levitatud lendlehtede ja üleskutsete abil.

Kommunistliku liikumise algus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaaldemokraatia vasakpoolne liikumine marksism hakkas Eestis poolehoidu võitma 19. sajandi lõpul, kui asutati marksistlikke ringe. 20. sajandi algul hakkas ka VSDTP Eestis oma allorganisatsioone moodustama suuremates tööstuslinnades Tallinnas, Narvas, Tartus ja Pärnus.

Nõukogudeaegse versiooni kohaselt oli Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise, eriti selle VSDTP-le orienteeritud Tallinna komitee tekkes silmapaistev osa Mihhail Kalininil, kes 1901–1904 töötas Tallinnas, Balti Raudtee Peatehastes. Omaenda andmeil oli Mihhail Kalinin Dvigateli tehases aastatel 1902–1904 ainus venelane tehases. 1902 ühinesid Tallinna töölisringid Kalinini juhtimisel[2] ja Friedrich Leberecht juhtimisel Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Tallinna organisatsiooni, mille eesotsas oli Tööliste Keskring, mis oligi VSDTP Tallinna organisatsiooni aluseks. VSDTP organisatsioon oli ülevenemaaline ja rangelt tsentraliseeritud põrandaalune partei ja sotsialistide eesmärk oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitlusega.

1903. aastal tekkisid VSDTP grupid tööstusettevõtetega linnades Tartus ja Narvas ning seejärel Pärnus. 1903. aastal hakkas Tartus ilmuma Peeter Speegi ja Mihkel Martna ajaleht Uudised, mis toetas sotsiaaldemokraatiat. Tartu ajalehe Uudised ümber koondusid sotsiaaldemokraadid–föderalistid. Föderalistid pidasid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja rahvusluse sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise demokraatlikke meetodeid. 1904. aasta lõpul moodustati VSDTP Tallinna komitee, mis rajas sideme VSDTP KK Välismaa Büroo, VSDTP Peterburi Komitee ja Riia sotsiaaldemokraatidega, Eestis moodustatud sotsiaaldemokraatlikud organisatsioonid moodustati Venemaa VSDTP allorganisatsioonidena. 1905. aasta revolutsiooni eel kuulus nendesse 250 sotsiaaldemokraati.

Jaan Anvelt

Eesti 1905. aasta revolutsioonis

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1905. aasta revolutsiooni kasvas Eesti sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide liikmete arv tuhatkonnani, nende seas oli erimeelsusi: menševikud ei pooldanud võimu haaramiseks ja muudatuste tegemiseks relvastatud ülestõusu.

 Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. Kongressi radikaalne tiib, kes pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas ("Aula") (äärmuslikud vasakpoolsed (nn radikaalsed sotsialistid) ja äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan Teemant kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, mõõdukas ("Bürgermussekoosolek") tiib, mida juhtis Jaan Tõnisson, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele ning tõstsid esile kultuurilise ja poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides.

 Pikemalt artiklites Aulakoosolek ja Bürgermussekoosolek

Pärast Venemaa keiser Nikolai II-e poolt välja antud 17. oktoobri manifesti, tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (Karl Ast, August Rei, Hans Pöögelmann, Aleksander Kesküla, Nikolai Janson) hakkasid tegutsema avalikult. Sotsiaaldemokraatide seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad enamlased ja haritlastele tuginevad vähemlased.

11./(24 ukj) detsembril 1905 kogunesid Tallinnas, sotsiaaldemokraatide ja VSDTP Tallinna komitee esindaja Aleksander Kesküla suunamisel valdade saadikud. Algselt kavandatud “Estonia” seltsi teatri ajutises teatrisaalis Väike-Tartu maantee 25 ruumide asemel koguneti Volta tehase keldris asuvas sööklas. Õhtusele Volta koosolekule saabusid nii tööliste kui ka valdade saadikud salaja väikestes gruppides, sissepääsu tagas märgusõna "seltsimees"[3]. Koosolekut juhatas A. Kesküla ja protokollis Friedebert Tuglas. Koosoleku päevakorras oli olukorra hindamine ning uus võitluskava linnas ja maal sõjaseisukorra tingimustes, kuna arreteerimised olid alanud juba 9. detsembril. Lõplikku ülestõusu plaani koosolekul aga ei jõutud välja töötada. Politsei oli koosolekust teada saanud ja korraldas haarangu.

1905. aasta rahutuste ajal moodustati Tallinnas novembri lõpul Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson, ööl vastu 11. detsembrit vahistati VSDTP Tallinna komitee peaaegu täies koosseisus aga politsei poolt. 1905. aasta revolutsioonisündmuste ajal moodustati ka VSDTP Narva komitee. Pärast 1905.–1906. aasta revolutsioonisündmusi karmistas keisririigi valitsus poliitilisi repressioone ning saatis enamik poliitiliselt aktiivseid sotsiaaldemokraatliku liikumise aktiviste saadeti asumisele Venemaa Siberi osasse või olid nad sunnitud emigreeruma Venemaa keisririigist (N. Janson, P. Speek jt).

2.–4. märtsil 1907 toimunud VSDTP Eestimaa organisatsioonide Terijoe konverentsil saavutasid bolševikud võidu menševike üle ning toimus VSDTP lõhenemine.

1908. aasta jaanuaris vahistati politsei poolt jällegi täies koosseisus VSDTP Tallinna komitee, mille liikmeid süüdistati "Vene riigis kehtiva seadusliku riigikorra kukutamise katses ning selle asendamises demokraatliku vabariigiga", milleks süüdistatavad kogunesid komiteede ja rajoonide koosolekutele ja kokkusaamistele, korraldasid rahalisi korjandusi partei vajadusteks, pidasid sidet VSDTP KK Peterburis, asutasid põrandaaluseid trükikodasi, kus andsid välja eestikeelset ajalehte "Võitleja" ja venekeelset "Reveli Sõjalist lendlehte" (vene "Ревельский Военный листок"), samuti üleskutseid ja proklamatsioone. Süüdistatavaid karistati pikaajaliste sunnitöökaristustega.

Poliitiline aktiivsus taastus alles pärast 1910. aastaid, kui Peterburi kubermangu kuulunud Narvas asutati Jaan Anvelti poolt töölisajaleht Kiir. Ajalehe Kiir ümber koondunud VSDTP V. Lenini (bolševike) suuna pooldajad omasid tihedaid sidemeid VSDTP Peterburi Komitee ja ka VSDTP bolševike fraktsiooniga Riigiduumas.

28. (15. vkj) juunil 1914 peeti Narva lähistel Paemurru metsas VSDT(b)P Eesti organisatsioonide Narva konverentsil otsustati luua üle-eestiline organisatsioon ilma menševiketa ning asuti võitlema natsionalismiga ja eraldumispüüetega sotsiaaldemokraatlikus liikumises[4].

1916. aastal moodustati VSDT(b)P Tartu (Komitee)organisatsiooni juhtorgani baasil ajutine VSDTP Eesti organisatsioonide keskus, 1916. aasta oktoobris moodustati VSDT(b)P Tartu komitee baasil VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsioonide büroo, kuhu kuulusid Tartu komitee liikmed: Kazimir Rimša (Rimscha) (büroo esimees), Vladas Rekašius[5] (büroo sekretär), Aleksander Blaufeld[6], А. Sisask, K. Jeremejev.

Eesti kommunistid 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni aegu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon
Jaan Sihver

9. märts (1. aprill vkj)[küsitav] 1917 valiti VSDT(b)P Tallinna komitee (Ревельский комитет РСДРП(б)) / VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee (Северо-Балтийский областной комитет РСДРП(б)), mille esimeheks määrati Julius Rossfeldt ja asetäitjaks Ivan Rabtšinski, liikmed olid Stepan Papkov ja Ivan Jegorov[7]. Pleenumite vaheajal juhtis selle tegevust VSDT(b)P Põhja-Balti büroo (Северо-Балтийская бюро РСДРП(б)).

VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee organiseeris lisaks töölissaadikute nõukogudele ka Eestimaa Maatameeste Nõukogu ja Eestimaa Maatameeste Keskbüroo (Центральное бюро безземельных Эстоний), mille juhiks sai Jaan Sihver[8]. Suuremates tööstusettevõtetes moodustati samuti VSDT(b)P komiteed (vt Engelbert Strauch).

1917. aasta märtsis toimunud VSDT(b)P komiteede ja organisatsioonide loomise järjeks oli 29.–30. (16.–17. vkj) aprillil 1917 toimunud I VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsioonide kongress, milles osales 23 parteiorganisatsiooni (sh 12. aprillil 1917 moodustatud VSDT(b)P Rakvere komitee, mille juhtivaks tegelane Udukülast pärit Julius Bergmann[9]).

VSDT(b)P Põhja-Balti oblasti komitee nimetati VSDT(b)P Eestimaa komiteeks (Эстляндский комитет РСДРП(б)). Valiti ka VSDT(b)P Eestimaa oblasti büroo (Эстляндское областное бюро РСДРП(б)) koosseisus Jaan Anvelt, Vladimir Velman[10], I. Jegorov, Hendrik Suuder ja Johannes Heintuk.

Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu valimise järel toimus Tallinnas Estonia teatrisaalis 15. juulil (2. juuli vkj) 1917. aastal Tallinna Eesti Liidu ja Eesti Keskliidu korraldatud[viide?] Eesti Rahvuskogu kongress[11] kus saadikuteks olid maaelanikkonda esindavad Maanõukogu valijamehed ning linnavolikogude, ühiskondlike organisatsioonide ja Eesti nõukogude esindajad. Üldpoliitilistes küsimustes ilmnesid kokkutulnute vahel suured erimeelsused ja sotsialistliku ja kommunistliku meelsusega saadikud, kes moodustasid 800 kohalolijast ligi poole, ja sotsialistid-enamlased, vähemlased ja sots.-revolutsionäärid, radikaal-sotsialistid ja tööerakondlased lahkusid saalist. Kohalejäänud väljendasid soovi kindlustada õiguskorda ja vastustada võimu taotlevaid tööliste ja saadikute nõukogusid. 16.–17. juulil (3.–4. juulil vkj) toimus Tallinnas Estonia kontserdisaalis Eesti rahvuskongressi kogunemine. Kongressil võeti vastu otsus „Eestimaa tulevase korralduse kohta“, milles taotleti rahvastele enesemääramisõigust, Venemaal demokraatliku föderatiivse vabariigi loomist.

Eesti kommunistid 1917. aasta kaksikvõimu ajal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis

Eestimaa Nõukogude I Kongressil 5.–9. augustil (23.–27. juulil vkj)[küsitav] 1917 Tallinnas moodustati võimuorgan, millesse kuulusid 7 bolševikku VSDT(b)P-st, 7 esseeri, 4 menševikku ja 1 menševik-internatsionalist. EN Täitevkomitee esimees oli Jaan Anvelt.

8. augustil (ukj) 1917. Petrogradis alanud VSDT(b)P VI kongressil esindasid Eestimaa kubermangu bolševikke VSDT(b)P Põhja-Balti komitee saadikud Ivan Rabtšinski ja Kovvi. Kongressil esitasid nad ülevaate olukorrast Eestimaa bolševike tegevusest Eestis.

Augustis 1917 toimunud Tallinna ja Narva linnavalitsuse valimistel võitsid nõukogude esindajad. Sel aastal oli Eestis peale kommunistide veel kaks sotsialistlikku erakonda: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei. Moodustati Eesti Punakaardi väeosad 1. Tallinna kommunistlik polk, mille juht oli Andrei Põld.

Narvas oli juba pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni valitud Ants Dauman Narva linnapeaks, pärast seda Narva linnanõukogu esimeheks ja oktoobris 1917 Narva Sõja-revolutsioonikomitee esimeheks.

Augustis 1917 toimunud Tallinna Linnavolikogu valimised võitsid vasakpoolsed, linnavolikogu esimeheks valiti bolševik Jaan Anvelt, linnavalitsuse esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks) samuti bolševik Voldemar Vöölmann[12]. Septembris 1917 oli Tallinna volikogu 243 saadikust 102 VSDT(b)P liikmed ja 50 nõukogude võimu toetavad menševikud-internatsionalistid, vasakesseerid või parteitud saadikud.

26. septembril 1917 toimunud Tartu Tööliste ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee ümbervalimised, kus bolševike saadikud said 22 kohta 35-st.

Eesti kommunistid 1917. aasta oktoobrirevolutsioonis

[muuda | muuda lähteteksti]

11.–14. novembril (25–28. oktoober vkj)[küsitav] 1917 Tallinnas sotsialistlike parteide ja tööliste nõukogude korraldatud Eesti Nõukogude II Kongressil valiti 4. novembril (22. oktoober vkj) Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja 40 liikmeline Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee relvastatud riigipöörde ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks, mille esimees oli Ivan Rabtšinski, asetäitja Viktor Kingissepp ja sekretär V. Milanov.

Viktor Kingissepp
Hans Pöögelmann

8. novembril[küsitav][viide?] 1917 kuulutas Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee end kõrgeimaks võimuks Eestimaa kubermangus, nagu seda oli teinud Petrogradis Oktoobrirevolutsiooni korraldanud Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee, kes oli kõrvaldanud relva ähvardusel Aleksandr Kerenski juhitud Venemaa Ajutise Valitsuse. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee alustas kodanluse vara natsionaliseerimisega ja kuulutas välja sellekohased dekreedid. Natsionaliseeriti 24 000 km² maad, kõik pangad, tehastes ja vabrikutes seati sisse tööliskontroll, likvideeriti seisused ja seisuslikud privileegid.

28. novembril 1917 kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis. Praktilist mõju sel sammul ei olnud.

Detsembris 1917 kuulutas Naissaarel paiknenud 90 madrusega garnisoni välja Naissaare Nõukogude Vabariigi[13][14].

Detsembris 1917 alustasid bolševikud ka maa natsionaliseerimist, 10. detsembril suundusid Tallinna punakaartlaste salk Mihkel Aitsami juhtimisel Püssi mõisa selle natsionaliseerimiseks ja mõisamaade kollektiviseerimiseks. Mõis konfiskeeriti ning anti kohaliku mõisakomitee valdusse. 11. detsembril viidi läbi mõisa tagasivõtmine, mille käigus tapeti M. Aitsam ja R. Imberg ja J. Kalmus, kes maeti 22. detsembril Tallinnas pidulikult.

Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised

[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel, millel osalesid ka Eestis paiknevate Venemaa sõjaväeosade sõdurid, said bolševikud 40,4% häältest ning Asutavasse kogusse valiti Jaan Anvelt, Rudolf Vakman, Hans Pöögelmann ja Ivan Rabtšinski, kes kõik kuulusid VSDT(b)P Eesti organisatsioonidesse ning Maata- ja Väiketalupoegade Nõukogu Täitevkomiteesse. Mitte ühelgi valimisel kogu maailmas ei ole kommunistid vabadel valimistel saanud suuremat toetust kui 1917. aasta Asutava Kogu valimistel Eestis.

31. jaanuaril 1918 saatis Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu selle linnavolikogu laiali ning võttis tema funktsioonid endale. Linnavalitsust nad siiski üle võtta ei jõudnud[15].

12. jaanuaril 1918 toimus Tallinnas I Eesti Sotsialistlike Sõjaväelaste kongress, millel valiti ka Sotsialistlike sõjaväelaste nõukogu, mille esimeheks valiti bolševik Gustav Kudeberg ning nõukogusse ka Viktor Kingissepp. Nõukogu võttis vastu otsuse Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja 1. Eesti jalaväediviisi staabi, rahvavaenulike asustuste laialisaatmiseks.

Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee avaldas[küsitav] 1. veebruaril (19. jaanuaril vkj) 1918 Eesti Töörahva Kommuuni Konstitutsiooni projekti, mille kohaselt kuulus ETK autonoomse oblastina Vene SFNV koosseisu[16].

Eesti kommunistid Saksa okupatsiooni aegu

[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa vägede pealetung

20. veebruaril 1918 maabusid Mandri-Eestis Virtsus Saksamaa Keisririigi väed, samal päeval moodustati Tallinnas Eestimaa- ja Tallinna Nõukogude ühisel plenaaristungil sõjaline kolleegium Tallinna kindlustatud rajooni kaitseks, kuhu kuulusid mõlema (osaliselt kattuva) nõukogu täitevkomiteede, Eesti Punakaardi staabi, laevastiku komiteede ja Tallinna Nõukogu Sõjalise sektsiooni esindajad. Kolleegiumi tegevust juhtis Sõjakolleegiumi Presiidium, kuhu kuulusid: Viktor Kingissepp, Tallinnas asunud laevastikukomitee esimehe asetäitja Uljanov, Tallinna Nõukogu Sõjalise sektsiooni esimees Zasulski, EN Täitevkomitee liikmed Sokolov ja Eduard Teiter jt. Presiidiumi esimeheks valiti Zasulski. Tallinna ja Põhja-Eesti kaitset organiseeris Sõjakolleegium koos Nõukogude Venemaa väejuhatusega.

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Mandri-Eestis

23. veebruari hilisõhtul otsustasid VSDT(b)P Eestimaa Komitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee evakueeruda Nõukogude Venemaale, kuigi veel eelmisel päeval oli rahvale teatatud, et «ainult üle praeguse valitsuse surnukehade võiks teine võim valitsema pääseda». [viide?]

24. veebruaril 1918 enne Tallinna langemist Saksa vägede kätte põgenesid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmed koos Balti laevastikuga Soome kaudu Nõukogude Venemaale (vt Balti laevastiku Jääretk). Tallinna Nõukogu Täitevkomitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimehe asetäitja, VSDT(b)P Eestimaa büroo liige ja Tallinna Linnavalitsuse esimees Voldemar Vöölmann ei lahkunud linnast, nagu tegid tema enamlastest VSDTP parteikaaslased. Voldemar Vöölmann püüdis linnavalitsust töös hoida, kuni Saksa okupatsioonivõimud temalt 4. märtsil linna asjaajamise üle võtsid[17]. Talle järgnes ametisse pandud Tallinna ülembürgermeistina Erhard Arnold Julius Dehio.

Narvas, kuhu Saksamaa keisririigi väed ei olnud veel jõudnud, organiseeriti linna kaitsekomitee, kuhu kuulusid Narva Linna Nõukogu Täitevkomitee esimees Ants Dauman, linna kaitsekomitee ja sõjalise osakonna ülem K. Žarnovetski (1881–1942) [18] ning Petrogradist saabunud komissar K. Peterson[19][20].

19. mail 1918 moodustati Nõukogude Venemaal Petrogradis VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee, mille esimeheks valiti Jaan Anvelt. 15. juunil 1918 võeti vastu otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest Punaarmee eesti väeosad.

Eesti kommunistid Eesti Vabadussõja aegu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti Töörahva Kommuun, Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee, Eesti kütiväed

Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti Vabariigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Sisekaitseülema määrusega oli enamlike organisatsioonide tegevus Eestis alates 1918. aasta detsembrist keelustatud, pärast Eesti Vabadussõja edukat lõppu ja Tartu rahulepingu sõlmimist likvideeriti ka selle ajani VK(b)P Eesti sektsioon ja moodustati formaalselt iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei ja Tallinnas 5. novembril 1920 peetud kongressil asutati illegaalselt Eestimaa Kommunistlik Partei, mis aga tegutses siiske de facto Kominterni sektsioonina. Kongressil moodustati EKP Keskkomitee, mis juhtis EKP tööd kongresside vahel ja mille juhtorgan oli EKP Illegaalne Büroo.

Samal kongressil otsustati liitumine Kominterni ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, tunnistades end organisatsiooniliselt Kominterni sektsiooniks. Kongressil vastu võetud programmis määrati kindlaks erakonna lähemad ülesanded:

„"... proletaarsete hulkade koondamine kommunistlikkusse parteisse, /.../ partei mõju maksmapanemine avalikkudes töölisühingutes, /.../ agitatsioon linnas, maal ja sõjaväes, /.../ riigikogu kõnetool ...". Seda kõike selle nimel, et "... töörahva hulkadele selgeks teha, et mitte valimised, mitte rahvahääletused, vaid ainult sõjariistus võitlus väevõimu valitsuse murrab ..."“

– [21]

Kommunistlik töölisterühm I Riigikogus

[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aasta suvel toimunud Kominterni II kongress Moskvas leidis, et Kominterni Eesti sektsiooni tegevuse tõhustamiseks tuleb põrandaalune töö ühendada avalikuga. Kominterni kongressi otsuse kohaselt kavandati kommunistide kaasatöötamine parlamentides, nõukogudes ja omavalitsustes, kuid vastavalt Kominterni sisejuhenditele ei muudetud mingil määral partei senist suhtumist neisse organitesse kui ajutistesse. Kongressi otsustes dikteeriti: "proletariaadi ülesanne on kodanluse riigimasin õhku lasta, ta ära hävitada ja temaga ühes ka parlamentlised asutused"[22].

Kominterni II kongressi otsustest lähtudes otsustas EKP osaleda 1920. aasta novembris toimuvail I Riigikogu valimistel[23][24].

Kuna enamlike organisatsioonide tegevus oli Eestis sisekaitseülema määrusega keelustatud Vabadussõja ajast 1918. aasta detsembrist, siis kasutas kommunistlik partei ära "võõrast lippu" ja liitus ametiühinguliikumisega. Kiiresti võtsid nad oma kontrolli alla suurima, töölisametiühinguid koondava Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu. EAK nimekirjades I Riigikogu valimistel osalenud kommunistidest valiti Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nimekirjadest Riigikogusse EAK esimees Johannes Vanja, asjaajaja Johannes-August Allikso ja liige Jaan Santa ning Tallinna Metallitööliste Ametiühisuse abiesimees Johannes Soans ja Rapla ametiühingutegelane Jaan Reinberg. Kuid juba 7. jaanuaril (riigikogu 3. tööpäeval) kuulutasid nad end avalikult Eesti Riigikogu Kommunistliseks Töölisterühmaks[25].

Riigikogusse valitud enamlaste esindajad olid enamuses madala haridustasemega, vaid mõnel nende Riigikogu töös osalenud enam kui 20 saadikust oli lõpetatud gümnaasium, siis kõik kõnede tekstid oli ette valmistanud EKP Keskkomitee poliitiline büroo ja illegaalselt Eestis viibiv Viktor Kingissepp. 1921. aasta aprillis arreteeris kaitsepolitsei aga põrandaaluse EKP Keskkomitee kulleri ja politsei kätte sattusid Viktor Kingissepalt Johannes-August Alliksole saadetavad järjekordsed juhised Riigikogu kommunistliku fraktsiooni tegevuse kohta.

Kommunistlike saadikute juures läbi viidud läbiotsimiste käigus leiti materjale, mis neid põrandaaluste ja illegaalse riigivastase tegevusega seostas. Eriti saatuslikuks sai Allikso arhiveerimiskirg: ta oli alles hoidnud kõik EKP Keskkomitee büroolt ja Kingissepalt tulnud juhised, samuti koopiad kõigist põrandaalustele edastatud kirjadest.

Asitõendite tulemusena paljastati kommunistide legaalsete organisatsioonide tegevus ja leidis tõestust nende riigivastase liikumise kogu ulatus. Selgus põrandaaluste kommunistide roll nii Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogus, Riigikogu kommunistlikus rühmas, Tallinna linnavolikogu kommunistlikus rühmas, Pärnu Ametiühisuste Kesknõukogus ja Noorproletaarlaste Ühingus.

3. mail 1922 tabasid kaitsepolitsei ja kaitsevägi ühisoperatsiooni käigus ning hukkasid sõjakohtu otsusega EKP Keskkomitee büroo tegeliku juhi Viktor Kingissepa. 19.–27. maini 1924 toimunud 115 protsess nõrgendas tugevasti ka Riigikogu kommunistlikku rühma. Kohus mõistis süüdi mitu saadikukandidaati, samuti neli Riigikogu liiget: Sergei Andrejevi, Eduard Käo, Adolf Leevaldi ja Johannes Vanja. Nende kõrvaldamine Riigikogust ei toimunud aga kohe, vaid alles pärast nende edasikaebuse läbivaatamist. Jaan Tomp mõistetigi kokkuvõttes õigeks ja ta osales Riigikogu töös kuni selle laialiminekuni.

Kirjanik Eduard Laaman iseloomustas tolleaegset Eestimaa Kommunistlikku Parteid (varjunime J. Saar all) järgmiselt:[26]:

„''Ühelt poolt nende isandate kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisu inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istangutel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operettiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, –nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juure reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, – nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.“

Agitatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

EKP avaldas hulka legaalseid ja illegaalseid ajakirju. Niipea kui üks kinni pandi, hakkas see jälle ilmuma uue nime all. Nii ilmusid 1919–1925 ajakirjad Töö, Rõhutute hääl, Edasi, Uus ilm, Tallinna tööline, Noor tööline, Kommunist, Noor Proletaarlane, Kiir, Tööline, Uus Meie Hääl, Töö täht, Töörahva hääl, Töö lipp, Teadete Leht, Sõna, Säde, Meie sõna ja Meie Leht.

Eesti kommunistide karistamine riigikorravastase tegevuse eest

[muuda | muuda lähteteksti]

1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse

[muuda | muuda lähteteksti]

29. novembril 1924 moodustati EKP Keskkomitee ja kommunistide noorsoo-organisatsiooni EKNÜ Keskkomitee ühiskoosolekul järjekordne Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimees oli V. Klein[27] Venemaalt saadud materiaalsel ja moraalsel toel korraldas EKP 1. detsembril 1924 riigipöördekatse, mis samal päeval maha suruti. Seejärel vahistati ja mõisteti pikaks ajaks vangi hulk selles osalejaid. Osa kommuniste põgenes Nõukogude Liitu, kus neist 1938. aasta paiku paljud hukati kui kodanlikud natsionalistid.

EKP liikmeskonna suurus oli 1934. aastal 387 liiget. Aastal 1939 oli sinna jäänud kõigest 133 isikut. Vahepeal oli NSV Liidus hukatud 254 eesti kommunisti[35].

Variorganisatsioonid Eesti poliitikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Moskvas 1921, 22. juunist – 12. juulini peetud Kominterni III kongressi otsusega loobuti nõukogude võimu kehtestamiseks avalikust konfrontatsioonist demokraatlike riikide valitsustega ning valiti "võitlusviisiks" osalemine riikide poliitilises esindusorganites kasutades selleks legaalseid poliitilisi väljundeid. 1922. aasta jaanuaris avaldas EKP illegaalne keskus proklamatsiooni töölistele Töörahva Ühise Väerinna moodustamiseks.

I Riigikogu valimistel 1920 osales Eestimaa Kommunistlik Partei variorganisatsioonina Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu ja sai 5 kohta Riigikogus.

II Riigikogu valimistel 1923 osales Eestimaa Kommunistlik Partei variorganisatsioonina Töörahva Ühine Väerind ning sai 10 kohta 100-st Riigikogus.

III Riigikogu valimistel osales Eestimaa Kommunistlik Partei variorganisatsioonina Eesti Tööliste Partei, III Riigikogus oli 6 saadikut (5,8 %) Eesti Tööliste Parteist.

IV Riigikogu valimistel osales Eestimaa Kommunistlik Partei variorganisatsioonina Eesti Tööliste Partei, IV Riigikogus oli 6 saadikut (6,2 %) Eesti Tööliste Parteist.

V Riigikogu valimistel osales Eestimaa Kommunistlik Partei variorganisatsioonina valimisliit Pahempoolsed töölised ja kehvikud, V Riigikogus oli 5 saadikut (5,2 %) Pahempoolsete tööliste ja kehvikute valimisliidust.

1938. aasta amnestia

[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aasta amnestiaseaduse alusel vabanesid pärast 14 aasta pikkust vangistust riigivastaste kuritegude eest süüdimõistetud, sh. Johannes Lauristin, Oskar Sepre, Arnold Veimer, Hendrik Allik, Aleksander Resev, Hermann Arbon, Paul Keerdo, umbes 100 inimest[36].

Eesti kommunistide saatus NSV Liidus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlased Nõukogude võimu teenistuses

[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu SARKis, Punaarmees ja sõjaväeluures

[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Kukk, Viktor Kingissepp, Johannes Käspert, August Kork, Johan Ludri, Johannes Raudmets, Johan Lepik (Jaan Lepik), Harald Tummeltau, Karl Rimm, Karl Tikk, Otto Riks )Petrogradi Tšekaas), Aleksander Riks (Petrogradi Tšekaas), Eduard Otto (Petrogradi Tšekaas), Aleksander Jea, Roman Birk (Tšekaas ja GPU ning OGPU-s), Gustav Krela[38] (ru), brigaadikomissar Voldemar Ulmer (Волъдемар-Иоханнес Августович Улъмер) (NSV Liidu SARKi Piirivalve ja Sisevägede Peavalitsuse ülema Mihhail Frinovski asetäitja ja operatiivsekretär[39]), *riikliku julgeoleku leitnant Aleksander Aksel (1898–1937) (Аксель Александр Гансович) (Leningradi ja Leningradi oblasti Siseasjade Valitsuse 3. osakonna operatiivvolinik[40]) ja Eduard Aksel (NKVD); Arkadi Kadakas (1903–1938) (Кадакс-Шютц Аркадий Юрьевич) (NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juhtivkoosseisu täienduskooli uurija), Sergei Saks (NSV Liidu sõjamerejõudude Kaspia laevastiku ülem), Mihkel Tombah (1986–1938) (Томбах Михкель Адольфович), (Punaarmee Suurtükiväevalitsuse osakonnaülem), Friedrich Sikka, (623. kütipolgu ja Kroonlinna merekindluse maaväe ülem), Aleksander Inno (Kuldvere) (Petrogradi Jalaväekooli ja Internatsionaalse Sõjakool ülem), Oskar Martinson, (1900–1938) (Мартинсон Оскар Вольдемарович), (Punaarmee staabi luureosakonna jaoskonnaülem), major Mart Meier (1902–1938) (Мейер Март Борисович), Petrogradi SvrStaabi IV osakonna ülema asetäitja ja Taga-Baikali sõjaväeringkonna Luureosakonna jaoskonnaülem), Maria Laskovitš-Kuibõševa (1902–1938) (Ласкович-Куйбышева Мария Иосифовна) (NSV Liidu sõjaväeluure masinakirjabüroo tõlk), Mihhail Lorberg (Лорберг Михаил Константинович) (Mihhail Kalinini abikaasa Jekaterina Kalinina (sünd Lorberg) vend, töötas Vladivostokis vahilaeva komandörina).

Teadaolevad Eesti päritoluga sõjaväeluurajad Nõukogude teenistuses: Johannes Käspert, Voldemar Puss, Aleksander Kukk[41], Richard Vennikas[42], Genrih Gofberg[43], August Kork[44], Paul Oras[45], Fjodor Sudakov[46], Harald Tummeltau[47], Bernhard Beek[48], Edvin Bidder[49], Johann Herman[50], Helene Kullman[51], Oskar Martinson[52], Mart Meier[53], Pavel Paulus[54], Karl Rimm[55], Grigori Ivanovitš Semjonov[56], Karl Tikk[57], Karl Trakmann[58] (Тракман Карл Густавович) (1887–) Max-Alfred Trakmann.

Liivimaa kubermangus sündinud

August Pess[59]; Jaan Birkenfeldi[60], Jaan-Alfred Tõltõn[61], läti Alfreds Tiltiņš, vene Тылтынь Альфред Матисович, Luurevalitsuses 1922. aastast[62], Maria Tõltõn ka Mary Martin sünd. Lätis, Dobeles nimega Maria Emma Martin Schul Jüri t.[63] – (eelmine abikaasa, arreteeriti Soomes spionaaži eest ja suri vanglas Soomes), Jaan Žigur (Жигур Ян Матисович) (1895–1938), 1. detsembri mässukatses 1924. aastal osaleja, 1925–1926 Punaarmee Luurevalitsuse 3. osakonna ülema abi, 1926 Punaarmee Luurevalitsuse 3. osakonna ülema asetäitja, 1926–1927 sõjaline nõunik Hiinas.

Eesti kommunistide saatus NSV Liidus

[muuda | muuda lähteteksti]

17. detsembril 1926 NSV Liidus läbi viidud rahvaloenduse andmetel oli NSV LIidus eestlasi 154 666, 1930. aastail alanud poliitiliste repressioonide käigus NSV Liidus asunud eestlaste suhtes toimusid arvuliselt suuremad repressioonid Eestiga piirnevates Leningradi oblasti ja Leningradi linna eesti kogukondades, mida viidi läbi NSV Liidu SARKi Leningradi valitsuse juhi Leonid Zakovski (läti päritolu tšekisti õige nimi Henriks Stubis Ernesti p) (1894–1938 ) juhtimisel.

1937. aastal kulmineerus pärast 1924. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset tekkinud eesti kommunistide sisemine võimuvõitlus[64],[65] ning Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanni vastaste kohta alustati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Petrogradi valitsuses kriminaalmenetlust spionaažis ja terroristlike aktide ettekavatsemise süüdistusega. Menetluse raames süüdistati isikuid, selles, et nad kogusid luureandmeid eesti kommunistide kohta Petrogradis ning edastasid neid läbi Jakob Palvadre eesti luureorganitele, samuti kavandasid Kominterni eesti sektsiooni juhtide Anvelti ja Pöögelmanni vastu terroristlikke akte. Vandenõu sai nime "Fontannikud" (фонтанники), kuna eesti poliitemigrandid Leningradis omasid kogunemiskohta Leningradi linnas Fontanka tänaval[66].

Antud olematu vandenõu ehk nn Fontannikute süüasjas süüdistatavatele mõisteti vabaduskaotuslikud karistused ning hiljem täiendavalt "kõrgeim karistusmäär":

  1. Rudolf Vakmann (1894–1937), hukati 11. novembril 1937.
  2. Johannes Käspert (1886–1937), Eesti Töörahva Kommuuni asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, hukati 4. novembril 1937.
  3. Max-Alfred Trakmann (1890–1937), endine ETK välisasjade komissar, kes hukati 3. oktoobril 1937.
  4. Otto Rästas (1890–1938), hukati 27. jaanuaril 1938,
  5. Otto Rästase vend Jüri Rästas (1885–1938), kes olevat 1922. aastal üldse EKP-st välja astunud, hukati samal aastal.
  6. Artur Vallner – Eesti Maapäeva endine esimees ja ETK rahvahariduse juht – 1936. aastal vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse asumisele. Leningradi linna NKVD Erinõupidamine vaatas kogutud materjalid läbi ning ta hukati koos veel 21 "fontannikust kaasosalisega" 14. veebruaril 1938.
  7. Jakob Palvadre (1889–1936), Eestimaa kütidiviisi juht ja ETK sõjanõukogu liige;
  8. Mart Laius (1881–1938), Punase Kütidiviisi komissar, lasti nad koos kaasosalistega 14. veebruaril 1938 maha.
  9. Georg Teiter, EKP Keskkomitee liige, lasti koos kaasosalistega 14. veebruaril 1938 maha.
  10. Aleksander Jea (1888–1938), NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadis tööl olnud endine Tartu bolševik
  11. Eduard Otto (−1938), 1918. aastal uuris Petrogradi Erakorralises Komisjonis Moissei Uritski ja ka Moissei Volodarski tapmist, arreteeriti 1936. aasta suvel ja hukati fontannikute vandenõu süüdistuses NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi väljasõiduistungil Jossif Ulrichi eesistumisel 11. oktoobri 1936. aasta otsuse alusel[67],[68];
  12. Aleksander Riks (Александр Юрьевич Шмидт, Александр Юрьевич Рикс) (−1938), 1918. aastal uuris Petrogradi Erakorralises Komisjonis Moissei Uritski tapmist, arreteeriti 1936. aasta suvel ja hukati fontannikute vandenõu süüdistuses NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi väljasõiduistungil Jossif Ulrichi eesistumisel 11. oktoobri 1936 otsuse alusel[69],[70];
  • Vandenõu süüasjas vahistati 27. oktoobril 1937 ning mõisteti NSV Liidu SARKi Erinõupidamise poolt süüdi KrK §58 punktide 10 ja 11 alusel ka Kuramaalt pärit ning Karjala ANSV Arhiivikeskvalitsuse juhataja Augusta Gulbis-Šunko[71], kes oli õppinud koos Jakob Palvadrega Leningradi Ülikoolis ning avaldanud kaastunnet süüdimõistetud trotskistidele. Talle määrati 10 aastat vabaduskaotust.

14. veebruaril 1938 hukati osa süüdimõistetuid Karjalas Medvežogorski piirkonnas Sandarmohi lähedal[72]

Peale Leningradis asunud vandenõukeskuse "avastas" NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Novosibirski oblasti valitsus ka vandenõus osaleva grupi Novosibirski oblastis[73], mille juht oli Lääne-Siberi krai Raadiokomitee esimees (Я. Я. Пельдемаа).

  • Jaan Anvelt (1884–1937) – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht hukkus 11. detsembril 1937
  • Hans Pöögelmann (1875–1938) – ETK Rahvamajanduse valitsusjuht, lasti maha 27. jaanuaril 1938.

EK(bolševike)P 1940–1941

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis EKP KK I sekretär
 Pikemalt artiklis EKP KK, EKP KK Sekretariaat, Eestimaa Kommunistliku Partei piirkondlikud asutused

Pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumist keelustati Eestis kommunistide tegevus. 1938. aastal siiski varem vangistatud poliitvangid amnesteeriti, välja arvatud 1924. aasta riigipöördekatsest osavõtnud. Põrandaaluste kommunistide arv küündis Eestis enne 1940. aasta juunit 120–130 inimeseni. Pärast juunipööret tühistas Johannes Varese valitsuse sisekaitseülem Harald Haberman Eestimaa Kommunistliku Partei keelustamise 4. juulil 1940[74].

„Sisekaitseülema otsus

Eestimaa Kommunistliku Partei legaliseerimisest

04. juuli 1940

  1. Tühistan 1918.a. tehtud Eestimaa Kommunistliku Partei (III Kommunistliku Internatsionaali sektsiooni) sulgemise otsuse ja luban Parteil jätkata tegevust.
  2. Tühistan Ajutise Valitsuse otsuse 1918.a. ajalehe "Kommunist" sulgemise asjus ja luban ajalehel jätkata ilmumist.
Alus: Kaitseseisukorra seaduse §20 p 10 ja Sõjavägede Ülemjuhataja sundmäärus nr 17 ("Riigi Teataja" 1934, 75, 634 ja "RT" 1939, 6, 29) §4 ja 5

H.Haberman,

Siseministri abi, sisekaitseülema ülesannetes

“

– [75]

Et suurendada kiiresti EKP liikmeskonda, võttis ÜK(b)P Poliitbüroo 10. märtsil 1941 vastu otsuse ÜK(b)P allorganisatsiooni ajutise vastuvõtmise korra. Nii anti võimalus soovitajatena esineda Nõukogude Liidust saabunud kommunistidel. Sama korra alusel võis parteisse vastu võtta ka isikuid, kes olid Eestisse saabunud Nõukogude Liidust.

8. oktoobril 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja ÜK(b)P Keskkomitee otsusega sai EK(b)P Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei allorganisatsiooniks.

Sellel liikmeskonna kiire suurendamise ajal liitus parteiga ka "soovimatuid inimesi". Juba 1940. aasta novembris-detsembris toimus parteipiletite vahetamise käigus ridade puhastus. Parteist heideti välja 500–600 inimest.

  • 1. jaanuari 1941 seisuga oli EK(b)P-s 1169 liiget ja 867 liikmekandidaati, kokku 2036 kommunisti, neist 75% eestlasi ja 23% venelasi.
  • 1. juuniks 1941 oli Eestis arvel 3732 parteilast, neist 2576 EK(b)P poolt vastuvõetut (sh NSV Liidust tulnud ja siin parteisse astunud) ning 1156 Nõukogude Liidust saabunud kommunisti[76].
  • 1. juulil 1941 oli EK(b)P nimekirjas 3751 inimest.

EKP juhtimisel natsionaliseeriti 680 ettevõtet: need, kus töötas üle 20 töötaja, ja need, kus oli vähem töötajaid, kuid töö oli tugevalt mehhaniseeritud. Igasse ettevõttesse määrati komissar ja töölistele ühistel põhimõtetel palgad.

EK(b)P 1941–1944 nõukogude tagalas

[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas.

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944#Nõukogude partisaniliikumine

EK(b)P 1944–1952

[muuda | muuda lähteteksti]

1944–1947 tegutses Moskvas ÜK(b)P KK Eesti büroo. Üleliidulise büroo tegevuse eesmärk oli nõustada ja kontrollida kohaliku parteiosakonna (see tähendab EK(b)P) juhtkonna tegevust ja lojaalsust keskvõimule. Sageli arutati olulised küsimused enne läbi ÜK(b)P KK Eesti büroos[77] ja alles seejärel EK(b)P KK büroos.

1952. aastal ÜK(b)P Kongressil vastuvõetud otsuse kohaselt muutis ÜK(b)P ja 1953. aastal ka (EK(b)P) nimetuse Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks.

EKP vastutas kõigi ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste küüditamise ja muusuguse represseerimise, talude kollektiviseerimise ja Eesti venestamise eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja täitmine.

1. jaanuaril 1945 oli EK(b)P nimekirjas ainult 2409 liiget. 1946. aasta lõpuks 8. Eesti Laskurkorpus demobiliseeriti, samuti tuli NSV Liidu tagalast Eestisse tagasi suur osa sinna evakueeritud inimestest ning Eestisse tuli ka hulk Venemaa eestlasi ja teiste NSV Liidu rahvaste liikmeid.

EKP 1952–1990

[muuda | muuda lähteteksti]

1953. aasta 1. jaanuaril oli EK(b)P nimekirjas 22 320 ja 1959. aasta 1. jaanuaril 30 516 liiget. 1988. aastal oli EK(b)P nimekirjas 112 925 liiget.

Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli sel ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi veerand miljonit eestlast.

Pärast NLKP Keskkomitee büroo 14. detsembri 1987 salajast otsust natsionalismi ilmingute kohta Eestis, Lätis ja Leedus järgnes 5. jaanuaril 1988 vastav otsus EKP Keskkomitee büroolt, mille kohaselt tuli "paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: "Kellele iseseisvus, kellele ike," Eesti kodanluse 20 aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega, metsavendade tegevust ja Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid".

Selle plaani täitmist arutasid ning koostasid realiseerimisplaani EKP KK büroo liikmed Karl Vaino (EKP KK I sekretär), Arnold Rüütel (Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees), Bruno Saul, Gennadi Aljošin, Ganjušov, Rein Ristlaan (EKP KK ideoloogiasekretär), Artur Bernhard Upsi, Karl Kortelainen (Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees), Liiv, Ain Soidla ja Indrek Toome (Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe I asetäitja).

17. detsembril 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan ja otsustati 22. detsembril 1987 kokku kutsuda ENSV parteiaktiivi nõupidamine ideoloogiaküsimuses.

EKP tegevus taasiseseisvumises

[muuda | muuda lähteteksti]

16. juunil 1988 vahetus EKP juht. EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks valiti Vaino Väljas. EKP KK XI pleenumil 9.–10. septembril 1988 asus EKP eestimeelne juhtkond toetama rahva püüdlusi taastada Eesti iseseisvus. Sama aasta 16. novembril juhatas Vaino Väljas Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralist istungjärku, mis võttis vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratasiooni ja konstitutsiooniparandused.

EKP XX kongressil 23.–25. märtsil 1990 jagunes EKP kaheks. EKP vastuvõetud programmis nähti Eestit iseseisva demokraatliku riigina. Samuti andis kongress ajaloolis-poliitilise hinnangu partei varasemale tegevusele. Võeti vastu avaldus iseseisva EKP loomisest. Osa delegaate (vähemus) aga ei toetanud kongressi dokumente, sest tahtsid, et Eesti jääks NSV Liidu osaks. Need delegaadid moodustasid eraldi partei – EKP (NLKP platvormil). Seda parteid tunti Ööpartei nime all. 1991. aasta augustis selle tegevus keelustati. EKP XXI kongressil 26. jaanuaril 1991 võeti vastu EKP põhikiri ja sellega oli iseseisev EKP konstitueerunud. 6. juunil 1991 registreeriti iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidiumis. 28. novembril 1992 muudeti partei nimi Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks (EDTP).

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Katkendid mineviku võitlustest., Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 57, 14 märts 1923
  2. ↑ Kaido Jaanson, Algus ehk see nõndanimetatud Esimene Vene revolutsioon[alaline kõdulink], Tuna, 2005 nr 1
  3. ↑ Kaido Jaanson, Mis juhtus 1905. a. 11.(24.) detsembri õhtul Voltas? Katse rekonstrueerida minevikku, TUNA 2005 nr 4, lk 37
  4. ↑ ЭСТОНСКАЯ СОВЕТСКАЯ СОЦИАЛИСТИЧЕСКАЯ РЕСПУБЛИКА, Эстония (Ээсти НСВ). VI. Коммунистическая партия Эстонии, Большая советская энциклопедия
  5. ↑ Рекашюс Владас Винцович[alaline kõdulink], Большая советская энциклопедия
  6. ↑ Блауфельд Александр Иванович
  7. ↑ «Подольский рабочий»
  8. ↑ СОВЕТСКАЯ СОЦИАЛИСТИЧЕСКАЯ РЕСПУБЛИКА[alaline kõdulink], Большая советская энциклопедия.
  9. ↑ Rakvere VSDT-b-P komitee, http://www.monument.ee/ (vaadatud 26.07.2020)
  10. ↑ Деятели революционного движения в России. Вельман Владимир Иванович[alaline kõdulink]
  11. ↑ Eestimaa kubermangu rahwakongress, Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917
  12. ↑ Heiki Suurkask, Tallinna valimised enne sõda, forte.delfi.ee, 27.07.2016
  13. ↑ "Eesti iseseisvuse mõtte areng ja punamadruste Naissaare Vaba Riik". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2009. Vaadatud 8. veebruaril 2012.
  14. ↑ Naissaare nõukogude vabariik – 92 aastat
  15. ↑ Tallinn ja 24. veebruar 1918, Pealinn, 27.02.2008
  16. ↑ Боротьба Радянської Росії за нейтралізацію прибалтійських держав після 1 світової війни
  17. ↑ Tiit Rosenberg, 1877. aasta linnaomavalitsuse reform ja Tallinna baltisaksa linnapead 1878–1918, lk 30
  18. ↑ Девятое января 1905[alaline kõdulink], encyc.mir-x.ru
  19. ↑ Черепанов А. И. Поле ратное мое. — М.: Воениздат, 1984. Под Псковом, во главе 2-го красноармейского полка
  20. ↑ "90 лет Рабоче-Крестьянской Красной Армии". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. mai 2012. Vaadatud 8. veebruaril 2012.
  21. ↑ Olaf Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn 1999, lk 35
  22. ↑ Aarne Ruben, Eesti parlamentarismi kolm musta päeva, Kultuur ja Elu, 2/2004
  23. ↑ (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 4–7)
  24. ↑ Kommunistlik töölisterühm I Riigikogus (1920–1923)
  25. ↑ I Riigikogu 1. istungjärgu protokoll nr 2, 07.01.21
  26. ↑ ENAMLASTE RIIGIPÖÖRDE KATSE TALLINNAS 1. DETSEMBRIL 1924, ilmunud 1925
  27. ↑ A. Liebman. "Kangelaslik lehekülg eesti töölisklassi ajaloos (40 aastat 1. detsembri relvastatud ülestõusust". "Eesti Kommunist" 1964, nr 11
  28. ↑ Küsimused ja Vastused, 1979, nr 8 (287) lk 31–32
  29. ↑ Пусэп, Эндель Карлович, Тревожное небо.[1], Таллин: Ээсти раамат, 1978
  30. ↑ ПУСЭП Э.К. ТРЕВОЖНОЕ НЕБО
  31. ↑ Valdur Ohmann, EKP hädas provokaatoritega ja õpib tundma oma vaenlast, Tuna 1 / 2019, lk 86–94
  32. ↑ Täna algab kommunistide protsess. Süüpingis 34 põrandaalust tegelast ja nende käsilast. , Postimees nr 48, 26. veebruar 1932, lk 1
  33. ↑ "Silmapaistew põrandaalune (Feodor Okk) tabatud". Tartu: Postimees. 04.09.1932 lk 3. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  34. ↑ Tuntud pahempoolset agitaatorit ja töölisjuhti O. Cheri karistati jälle. Kergel käel puistatud süüdistus politsei vastu, Postimees, 7.04.1933
  35. ↑ Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar "Molotov, Vorošilov ja meie"- Stockholm, 1988, lk 115
  36. ↑ Poliitilised vangid vabanesid, Sakala (1878-1940), nr. 54, 9 mai 1938
  37. ↑ СПИСОК ГРАЖДАН, РАССТРЕЛЯННЫХ В НОЯБРЕ 1937 ГОДА В ЛЕНИНГРАДЕ И ВПОСЛЕДСТВИИ РЕАБИЛИТИРОВАННЫХ
  38. ↑ Gustav Krela, revoluts. liikumise tegelane
  39. ↑ [Н.Г.СЫСОЕВ. ЖАНДАРМЫ И ЧЕКИСТЫ. "ВЕЧЕ" МОСКВА. ISBN 5-94538-136-5]
  40. ↑ СПИСОК ГРАЖДАН, РАССТРЕЛЯННЫХ В НОЯБРЕ 1937 ГОДА В ЛЕНИНГРАДЕ И ВПОСЛЕДСТВИИ РЕАБИЛИТИРОВАННЫХ
  41. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 125. ISBN 5765414990.
  42. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 142. ISBN 5765414990.
  43. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 146. ISBN 5765414990.
  44. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 256. ISBN 5765414990.
  45. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 279. ISBN 5765414990.
  46. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 308. ISBN 5765414990.
  47. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 313. ISBN 5765414990.
  48. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 344. ISBN 5765414990.
  49. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). printsec=frontcover#PPA346,M1 ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 346. ISBN 5765414990. {{cite book}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  50. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 371. ISBN 5765414990.
  51. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 419. ISBN 5765414990.
  52. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 433. ISBN 5765414990.
  53. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 435. ISBN 5765414990.
  54. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 450. ISBN 5765414990.
  55. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 459. ISBN 5765414990.
  56. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 463. ISBN 5765414990.
  57. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 473. ISBN 5765414990.
  58. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 474. ISBN 5765414990.
  59. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 281. ISBN 5765414990.
  60. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 347. ISBN 5765414990.
  61. ↑ Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk 477–478. ISBN 5765414990.
  62. ↑ "Alfred Tilton". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2014. Vaadatud 23. märtsil 2012.
  63. ↑ Tiit Merisalu, Rotilõks; «Rotilõks» («Rotanloukku»), 1/3, Soome – Eesti. Režii: Marjatta Cronvall
  64. ↑ GRUPILIKKUSE VASTU RAHVUSVAHELISE KONTROLLKOMISJONI OTSUSE PUHUL, Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  65. ↑ Rahvusvahelise Kontrollkomisjoni otsus Eesti küsimuse kohta, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  66. ↑ Л.ЗАКОВСКИЙ — О некоторых методах и приемах иностранных разведывательных органов и их троцкистско-бухаринской агентуры — Троцкисты и правые—шпионско-диверсионная агентура фашизма
  67. ↑ "Антон Первушин. Оккультные войны НКВД и СС". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2010. Vaadatud 23. märtsil 2012.
  68. ↑ Николай Коняев Гибель красных моисеев Начало террора 1918 г.«ВЕЧЕ» Москва 2004
  69. ↑ "Разгром советских оккультистов". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2012. Vaadatud 23. märtsil 2012.
  70. ↑ Виталий Шенталинский. Поэт-террорист. Документальная повесть
  71. ↑ Судьба Августы Карловны Гульбис-Шунько
  72. ↑ Где на костях растут деревья…[alaline kõdulink]
  73. ↑ Тепляков "Машина террора. ОГПУ-НКВД Сибири в 1929–1941 гг." // Глава "Массовые операции"
  74. ↑ Külli Niidassoo, Valdur Ohmann, Eestimaa Kommunistlik Partei 1930. aastatest kuni 1940. aasta juulini[alaline kõdulink]
  75. ↑ ERA, f. 852, n. I, s. 2357, I 1
  76. ↑ "EKP liikmeskond 1940–1990". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2008. Vaadatud 8. veebruaril 2012.
  77. ↑ Postimees, 28. detsember 2007[alaline kõdulink]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_kommunistliku_liikumise_ajalugu&oldid=6745255"