Gabriel García Márquez
| Gabriel García Márquez | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 6. märts 1927 |
| Surmaaeg |
17. aprill 2014 (87-aastaselt) México |
| Amet | ajakirjanik, kirjanik, publitsist |
| Autasud | Neustadti rahvusvaheline kirjandusauhind, Nobeli kirjandusauhind, Auleegioni komandör |
| Autogramm | |
 | |
Gabriel José de la Concordia García Márquez (6. märts 1927[1] Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist. Aastal 1982 sai ta Nobeli kirjandusauhinna.
Perekond ja sõbrad kutsusid teda hellitusnimega Gabito või Gabo. Viimast hakkas esimesena kasutama ajalehe El Espectador toimetaja Eduardo Zalamea Borda.[2]
Kirjanikuna viljeles ta maagilist realismi. Tema tuntuimat romaani "Sada aastat üksildust" (Cien años de soledad) peetakse selle kirjandusvoolu üheks tüüpilisemaks teoseks.[3]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lapsepõlv ja noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Gabriel José de la Concordia García Márquez sündis Colombias Magdalena departemangus Aracatacas 6. märtsil 1927 kell 9 hommikul Gabriel Eligio García ja Luisa Santiaga Márquez Iguaráni vanima pojana.[4] Tema vanematel sündis abielust 11 last, isal oli 2 last ka enne abielu ning üks poeg abieluvälisest suhtest.[5]
Emapoolne vanaisa kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía vastustas oma tütre Luisa suhet Aracatacasse telegrafistina tööle tulnud Gabriel Eligio Garcíaga, sest too oli vallaslaps, kuulus Colombia Konservatiivsesse Parteisse ning oli naistemehe kuulsusega.[2] Et noori lahutada, saadeti Luisa linnast välja, kuid Gabriel Eligio jätkas tema võlumist viiuliserenaadide, armastusluuletuste, lugematute kirjade ja sagedaste telegrammidega. Lõpuks andis perekond järele ja Luisa sai loa Gabriel Eligioga abielluda. Nad laulatati 11. juunil 1926 Santa Martas. See tragikoomiline kosimise lugu inspireeris nende poega kirjutama romaani "Armastus koolera ajal".[2]
Varsti pärast esikpoja sündi hakkas isa apteekriks. Ta oli iseõppinud homöopaat.[5] Aastal 1929 asusid isa ja ema elama Baranquillasse. Gabriel jäeti Aracatacasse, kus teda kasvatasid emapoolsed vanavanemad donja Tranquilina Iguarán ja kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía. Vanaisal, keda noor Gabriel hüüdis Papaleloks, oli tema varajasele lapsepõlvele suur mõju. Vanaisa oli nooruses duellil tapnud ühe mehe ning tal oli peale kolme ametliku lapse veel üheksa abieluvälist last erinevate naistega. Kolonel Márquez oli liberaal ja Tuhandepäevase sõja veteran, kes oli aatekaaslaste seas väga austatud. Ta oli saanud tuntuks sellega, et keeldus maha vaikimast banaaniistanduse veresauna (Masacre de las Bananeras), United Fruit Company banaaniistanduse streikivate tööliste tapmist Colombia sõdurite poolt. Vanaisa, keda García Márquez on nimetanud oma "nabanööriks ajaloo ja tegelikkusega", oli ka suurepärane jutuvestja ning õpetas teda sagedasti sõnaraamatut kasutama, viis ta igal aastal tsirkusesse ning oli esimene, kes tutvustas oma lapselapsele jää "imet" United Fruit Company poes.[2] Tihti ütles ta: "Sa ei tea, mis surnu kaalub," pidades silmas tohutut koormat, mida tuleb kanda, kui oled tapnud inimese; seda motiivi on García Márquez hiljem ka oma teostes kasutanud.[2][6][7]
Vanaema Tranquilina Iguarán Cotes, keda García Márquez kutsus vanaema Minaks ning keda ta nimetas "suure kujutlusvõimega ebausklikuks naiseks", täitis maja kummituslugude, eelaimduste ja märkidega. Tal oli García Márquezele sama suur mõju kui vanaisal ning kirjanik on teda maininud kui oma esimest ja peamist kirjanduslikku mõjutajat: teda inspireeris viis, kuidas vanaema jutustas ebatavalistest asjadest kui täiesti loomulikest; olenemata sellest, kui fantastilised ja ebatõenäolised tema lood olid, rääkis ta neist kui vääramatust tõest. Peale selle on vanaema Mina romaani "Sada aastat üksildust" tegelase Úrsula Iguaráni prototüüp.[2][8]
Vanaisa suri 1936, kui Gabriel oli kaheksa-aastane. Et vanaema oli pime, läks Gabriel elama oma vanemate juurde Sucresse Sucre departemangus, kus isa oli avanud apteegi.
Õpingud
[muuda | muuda lähteteksti]Varsti pärast poisi Sucresse saabumist otsustati, et ta peab hakkama koolis käima, ning ta saadeti internaatkooli Barranquillasse, sadamalinna Magdalena jõe suudmes. Sealses koolis teati teda kui ujedat poissi, kes kirjutab humoorikaid luuletusi ja joonistab koomikseid. Et ta oli tõsine ja tegi vähe sporti, sai ta klassikaaslastelt hüüdnimeks El Viejo ('Vana').[7]
14-aastaselt sai Gabriel stipendiumi ja alustas õpinguid Rahvuslütseumis Zipaquirás, pealinna Bogotá lähedal.
1947. aastal astus ta Colombia Rahvusülikooli õigusteaduskonda, nagu oli oma vanematega kokku leppinud. Ülikooliõpingute ajal meeldis talle väga istuda kohvikus El Molino ja raamatuid lugeda, nautides värskelt Colombiasse jõudnud maailmakirjandust sellistelt autoritelt nagu Jorge Luis Borges, D. H. Lawrence, Graham Greene. Eriti inspireeris teda Franz Kafka "Metamorfoos", mis esimesest reast andis tema elule uue suuna.[9] Teda vaimustas mõte kirjutada – mitte traditsioonilise kirjanduse, vaid oma vanaema juttudele sarnases stiilis, milline sisaldab ebatavalisi sündmusi ja anomaaliaid, justkui oleks need lihtsad aspektid igapäevaelust. "Metamorfoosist" inspireerituna kirjutas ta justustuse "Kolmas resignatsioon" ("La tercera resignación"), mis avaldati päevalehes "El Espectador". Oma jutustuse pealkirja värske ajalehe kaanel nähes tabas noort kirjanikku teadmine, et tal pole viit sentaavot ajalehe ostmiseks.[10]
Hilisem elu
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1950 katkestas ta õpingud ning hakkas Cartagena ja Barranquilla ajalehtedele kaastööd tegema. Ta kirjutas ka poliitilisi artikleid ajakirjale El Heraldo.
Aastast 1955 oli Gabriel García Márquez ajakirja El Espectador korrespondent. Roomas elades ja korrespondendina töötades õppis ta filmikunsti. Korrespondendina külastas ta Genfi, Pariisi ja Nõukogude Liitu.
Aastal 1958 Gabriel García Márquez abiellus ning kolis Venezuela pealinna Caracasesse. Aasta hiljem sõitis ta Kuubasse. Ta avas Bogotás Kuuba uudisteagentuuri Presna Latina ning töötas ka ise mõned kuud selle korrespondendina.
Aastal 1959 sündis poeg Rodrigo García.
Aastal 1961 asus Gabriel García Márquez elama Méxicosse, kus filmistsenaariumide kirjutamise kõrvalt valmis romaan "Sada aastat üksildust". Méxicos elas ta aastani 1967.
Aastatel 1967–1975 elas ta Barcelonas.
Viimastel aastakümnetel elas kirjanik nii Mehhikos kui ka kodumaal. Ta töötas televisiooni uudisteprogrammi "Gab"o peatoimetajana ning oli ajakirja Gambio kaasomanik ja toimetaja. Aastal 1994 asutas ta ajakirjanike kooli.
Aastal 1999 avastati tal vähkkasvaja.
2006. aasta 25. jaanuaril ilmus hispaania ajalehes La Vanguardia intervjuu, milles kirjanik teatas, et loobub kirjutamisest.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kõdulehed" (1955; eesti keeles 2023; tõlkija Ruth Sepp)
- "Sada aastat üksildust" (1967; eesti keeles 1975, 2002, 2006; tõlkija Aita Kurfeldt) ISBN 9985-65-379-3
- "Kadunud aja meri" (novellid; eesti keeles 1980 kirjastuses Perioodika; tõlkija Jüri Talvet)
- "Merehädalise jutustus" (eesti keeles 1991; tõlkija Ruth Lias)
- "Patriarhi sügis" (1975; eesti keeles 2005 kirjastuses Eesti Raamat; tõlkija Ruth Lias) ISBN 9985-65-488-9
- "Ühe ettekuulutatud surma kroonika" (1985; eesti keeles "Väljakuulutatud mõrva kroonika"; 1995; tõlkija Ruth Lias)
- "Armastus koolera ajal" (1985; eesti keeles 1995 kirjastuses Varrak ja 2006 Eesti Raamat; tõlkija Marin Mõttus) ISBN 9985-807-77-4
- "Minu mälestused kurbadest hooradest" (eesti keeles 2006 kirjastuses Eesti Raamat; tõlkija Külli Artmann) ISBN 9985-65-571-0
- "Elada, et sellest jutustada" (kolmeköitelisena kavandatud memuaaride esimene raamat; eesti keeles 2007; tõlkija Ruth Lias) ISBN 9789-98-565-6211
- "Armastusest ja teistest deemonitest" (eesti keeles 2007; tõlkija Ruth Lias) ISBN 9789-98-565-6341
- "Kaksteist kummalist palverändurit" (eesti keeles 2009; kirjastus Eesti Raamat, tõlkija Kätlin Kaldmaa) ISBN 9789-98-565-7348
Ekraniseeringud
[muuda | muuda lähteteksti]- "Ühe ettekuulutatud surma kroonika" (1987, lavastaja Francesco Rosi, peaosades Ornella Muti, Rupert Everett, Gian Maria Volonté jt)
- "Armastus koolera ajal" (2007, lavastaja Mike Newell, peaosades Javier Bardem, Giovanna Mezzogiorno jt)
Márqueze looming Eesti teatris
[muuda | muuda lähteteksti]- "Sada aastat ..." (Vanemuine; lavastaja Hendrik Toompere juunior; näidendi autor Toomas Hussar; esietendus 28. jaanuaril 2006)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1972 – Rómulo Gallegose auhind
- 1972 – Neustadti kirjandusauhind
- 1974 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
- 1982 – Nobeli kirjandusauhind
- 2012 – Austuse orden (Venemaa)
Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Sünniaastana on käibel ka 1928, mida kirjanik ise on mõnikord kasutanud. Kirjaniku isa Gabriel Eligio García teatel on tema esimese poja sünniaasta 1927. Ángel Flores. Narrativa hispanoamericana 1816–1981: historia y antología. La generación de 1940–1969, kd 4, 1982, lk 429. ISBN 9789682310898 Google'i raamat Aastat 1927 kinnitab ka Jacques Gilardi leitud sünnitunnistus ning kirjanik ise oma mälestustes. Vt Dagmar Ploetz. Gabriel García Márquez, EDAF: 2004, lk 13. ISBN 9788441414488 Google'i raamat
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Gabriel García Márquez. Vivir para contarla, Bogotá: Norma 2002. ISBN 9789580470162.
- ↑ Inga Axmann. El realismo mágico en la literatura latinoamericana: con el ejemplo de "Cien años de soledad" de Gabriel García Márquez. Akademische Schriftenreihe, GRIN Verlag: 2009. ISBN 3640393155, ISBN 9783640393152
- ↑ Gabriel García Márquez. Vivir para contarla, Bogotá: Norma 2002. ISBN 9789580470162. Toimetaja saatesõna.
- ↑ 5,0 5,1 Gabriel García Márquez Elada, et sellest kirjutada, Tallinn: Eesti Raamat 2007. ISBN 978-9985-65-621-1.
- ↑ Plinio Apuleyo Mendoza García, Gabriel García Márquez. El olor de la guayaba. Conversaciones con Gabriel García Márquez [1983], Norma: 2005, ISBN 9789580488894, ISBN 9789789580488897.
- ↑ 7,0 7,1 Gerald Martin, Gabriel García Márquez: una vida, Nueva York: Knopf Doubleday Publishing Group, 2009. ISBN 0307472280, ISBN 9780307472281.
- ↑ Gene H. BELLE-VILLADA. García Márquez: the man and his work, Chapel Hill: University of North Carolina Press 1990.
- ↑ Gabriel García Márquez Elada, et sellest kirjutada, Tallinn: Eesti Raamat 2007 lk 211–213. ISBN 978-9985-65-621-1.
- ↑ Gabriel García Márquez Elada, et sellest kirjutada, Tallinn: Eesti Raamat 2007 lk 214. ISBN 978-9985-65-621-1.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Gabriel García Márquez |
- "Vähihaige Márquez kirjutab memuaare"
- Gabriel García Márquez, "Ladina-Ameerika üksildus" (katkendid Nobeli-loengust 1982), kommenteerinud Toomas Raudam – Eesti Päevaleht/Arkaadia 15. aprill 2000, lk 8
- Jüri Talvet, "Gabriel García Márqueze proosa vaibumatu lumm" – Eesti Päevaleht / Arkaadia 27. juuli 2001, lk 14–15; ilmunud ka J. Talveti kogumikus "Tõrjumatu äär", Tartu 2005, lk 454–458
- Aivar Kull, "Sajandi romaani üksildus" – Postimees 14. märts 2003, lk 17; ilmunud ka A. Kulli kogumikus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 70–72
- Kadri Kõusaar, "Portree geeniusest noore mehena" – Eesti Ekspress 8. november 2007, lk B14
1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965 Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 García Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo • 2013 Munro • 2014 Modiano • 2015 Aliaksijevič • 2016 Dylan • 2017 Ishiguro • 2018 Tokarczuk • 2019 Handke • 2020 Glück • 2021 Gurnah • 2022 Ernaux • 2023 Fosse • 2024 Han