Clemens II

Clemens II
Sünninimi	Suidger Morslebenist (Suidger von Morsleben und Hornburg)
Valitsemisaja algus	24. detsember või 25. detsember 1046
Valitsemisaja lõpp	9. oktoober 1047
Eelkäija	Gregorius VI
Järeltulija	Benedictus IX
Sünnikuupäev	1005 ?
Sünnikoht	Hornburg
Surmakuupäev	9. oktoober 1047
Surmakoht	Pesaro

Clemens II (Suidger Morslebenist, Suidger von Morsleben und Hornburg, Sindagero, Ruggiero) oli paavst aastatel 1046–1047. Ta oli 149. paavst.

Suidger sündis 1005. aasta paiku Alam-Saksimaal Hornburgis Morslebeni ja Hornburgi krahvi Konradi ja Padbergi krahvi tütre Amulrada peres. Tema ema vend Waltard sai 1012 Magdeburgi peapiiskopiks.

Suidger oli Halberstadti kanoonik ja ta ordineeriti diakoniks. Salvador Miranda andmetel määras Gregorius V ta 996 kardinalpreestriks. Suidger sai 1032 Hamburg-Bremeni peapiiskopi Hermanni kaplaniks ja siirdus tema surma järel 1035 Saksa kuninga õukonda õuekaplaniks.

Saksa kuningas Heinrich III määras Suidgeri 1040 Bambergi piiskopiks ja ta ordineeriti 28. detsembril 1040 Mainzi peapiiskopi Bardo poolt. Ta rajas 1045 Theresi kloostri. Suidger läks koos Heinrich III-ga 1046 Itaaliasse.

Paavstiks saamine

Saksa kuninga Heinrich III korraldusel tagandati 20. detsembril 1046 Sutris toimunud sinodil ametist Silvester III ja Gregorius VI. Benedictus IX tagandati ametist jõululaupäeval 24. detsembril Roomas toimunud sinodil, kus kuninga korraldusel määrati samal päeval uueks paavstiks Clemens II, kes pühitseti ametisse esimesel jõulupühal 25. detsembril.

Heinrich III soovis esmalt paavstiks määrata Hamburg-Bremeni piiskopi Adalbert I, kuid too keeldus.

Clemens II oli Gregorius V järel teine saksa soost paavst. Ta võttis nime Clemens I järgi.

Suhted Saksa-Rooma keisriga

Clemens II sai paavstiks Saksa kuninga Heinrich III korraldusel, kelle ta kroonis 25. detsembril 1046 Saksa-Rooma keisriks. Ta pidas koos keisriga 5. jaanuaril 1047 Roomas sinodi ja käis keisri saatel 1047 Lõuna-Itaalias.

Reformid

Clemens II taunis 5. jaanuaril 1047 Roomas toimunud sinodil simooniat ja lubas ekskommunitseerida iga vaimuliku, kes tegeleb simooniaga. Ta kohustas vaimulikke, kes olid ordineeritud simooniaga tegelenud piiskoppide poolt, kahetsema 40 päeva jooksul oma patte.

Heinrich III nõudis Rooma kodanikelt ja vaimulikelt, et nad ei valiks uut paavsti ilma tema nõusolekuta.

Petrus Damianus tundis muret reformide rakendumise viibimise pärast.

Visiidid

Salerno, Benevento jaanuar–veebruar 1047
Marches, Pesaro, suvi–sügis 1047

Suhted Itaalia piiskoppidega

Clemens II kinnitas 18. veebruaril 1047 Salerno peapiiskopiks Johannes III.

Ta pani Benevento interdikti alla, kuna linn ei avanud Heinrich III-le väravaid.

Ta lahendas Ravenna ja Milano peapiiskopi ning Aquileia patriarhi vahelise vaidluse Ravenna kasuks.

Suhted Saksa piiskoppidega

Clemens II kinnitas 24. septembril 1047 Bambergi piiskopkonna privileegid.

Munklus

Clemens II kohtus 1047 Roomas Cluny abti Odiloniga, kellega ta pidas nõu.

Wiborada kanoniseerimine

Clemens II kanoniseeris 1047 nunn Wiborada.

Clemens II kultuuriloos

Clemens II mälestuseks avati Hornburgis 9. oktoobril 2005 monument, mille autor on skulptor Sabine Hoppe. Samal aastal tähistati Hornburgis Clemens II 1000. sünniaastapäeva.

Hildesheimi piiskop Heinrich Maria Janssen pühitses 15. juunil 1973 Hornburgi koduloomuuseumi ruumid, kus avati Clemens II ekspositsioon. Clemens II ekspositsioon asub ka Bambergi piiskopkonna muuseumis.

Surm

Clemens II suri 9. oktoobril 1047 Pesaro lähistel Montelabbates San Tommaso kloostris ja ta maeti Bambergi katedraali.

Clemens II surmas on kahtlustatud Benedictus IX toetajaid, kes võisid ta mürgitada.

Clemens II haud avati 22. oktoobril 1731 ja taas 3. juunil 1942. Säilmete põhjal on järeldatud, et ta oli 1,8 meetrit ehk 6 jalga pikk ja et tal olid kollakad või blondid juuksed. Hilisem säilmete uurimine on tuvastanud, et ta võis surra pliimürgistusse.

Kirjandus

Michael Dolley: Some neglected evid. from Irish chronicles concerning the alleged poisoning of Pope Clement II. "Frühmittelalterliche Studien" 3, 1969: 343–346.
Luitgar Göller: Clemens II. der Papst aus Bamberg. Bamberg, 1997.
Karl Hauck: Zum Tode Papst Clemens II. "Jahrbuch für fränkische Landesforschung" 19, 1959: 265–274.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Sigrid Müller-Christensen: Das Grab des Papstes Clemens II. im Dom zu Bamberg. München, 1960.
Wilhelm Georg Neukam: Eine zeitgenössische Tradition der verschollenen Urkunde des Papstes Clemens II. für Kloster Theres vom 1047 Okt. 1. "Jahrbuch für fränkische Landesforschung" 23, 1963: 225–238.
Julius von Pflugk-Harttung: Das Breve Papst Clemens II. für Romainmôtier. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 11, 1886: 590–594.
Ingeborg Schröbler: Zur Ikonographie des Clemensgrabes im Bamberger Dom. H. Fromm, "Verbum et signum. Friedrich Ohly zum 60. Geburtstag" I. München, 1975: 341–353.
Walter Specht: Der Tod des Papstes Clemens II. Eine chemisch-toxikolog. Studie. "Jahrbuch für fränkische Landesforschung" 19, 1959: 261–264.

Välislingid

Artikkel Clemens II kohta. (inglise keeles)
Artikkel Clemens II kohta. (inglise keeles)
Clemens II elulugu. (saksa keeles)
Clemens II dokumendid.
Artikkel Heinrich III kohta. (inglise keeles)
Artikkel Benedictus IX kohta. (inglise keeles)
Artikkel Petrus Damianusest. (inglise keeles)
Artikkel Pesaro piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Bambergi piiskopkonnast. (inglise keeles)

Eelnev Gregorius VI	Rooma paavst 1046–1047	Järgnev Benedictus IX