Mine sisu juurde

Stephanus II

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib paavstist; paavstiks valitud preestri kohta vaata artiklit Stephanus II (paavstiks valitu).

Stephanus II
Valitsemisaja algus 26. märts 752
Valitsemisaja lõpp 26. aprill 757
Eelkäija Zacharias
Järeltulija Paulus I
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 26. aprill 752
Surmakoht Rooma

Stephanus II (mõnedes paavstide loendites, kus arvestati ka preester Stephanust, on ta Stephanus III) oli paavst 752757. Ta oli 92. paavst. Tema ajal asutati Kirikuriik ja ta oli esimene paavst, kes külastas Prantsusmaad.

Stephanus oli pärit Roomast Santa Maria in Via Lata piirkonnast. Ta oli aristokraadi Constantinuse poeg ja tal oli noorem vend, kellest sai hiljem paavst Paulus I. Stephanus jäi lapsena orvuks ja võeti koos vennaga elama Lateraani paleesse.

Stephanus ordineeriti paavst Zachariase poolt koos vennaga diakoniks (kardinaldiakon). Ta osales aastal 743 toimunud Rooma sinodil.

Paavstiks saamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus II valiti paavstiks 26. märtsil 752 (Salvador Miranda järgi 29. mail) Rooma Santa Maria Maggiore kirikus.

Suhted langobardidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 752 piiras Roomat langobardide kuningas Aistulf. Ehkki kuningas oli valmis sõlmima 40 aasta pikkust rahu, soovis ta saada Rooma suverääniks ja linna elanikke maksustada. Novembris 753 peatus paavst teel Frangi riiki langobardide pealinnas Pavias.

Stephanus II toetas aastal 757 Toscana hertsogi Desideriuse saamist langobardide kuningaks, kes lubas paavstile loovutada mitu linna, sealhulgas Bologna ja andis paavstile suure summa raha. Stephanus II kohustas tema rivaali ja endist kuningat Ratchist jääma truuks oma mungatõotustele. Desiderius loovutas kuningaks saades paavstile Faenza ja Ferrara, kuid mitte Bolognat ega teisi linnu, mida ta varem lubas.

Paavst tunnustas langobardide riigist eraldunud Spoleto ja Benevento hertsogkonna iseseisvumist.

Suhted Frangi riigiga ja Kirikuriigi asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kartes langobardide tungimist Rooma ja saamata vastust Bütsantsi keisrilt, pöördus Stephanus II aastal 753 Frangi kuninga Pippin Lühikese poole, et see abistaks teda võitluses langobardidega. Pippin teatas Gorizia abti Drottedango kaudu, et on paavstiga kohtumisest meelitatud. Ta saatis algul paavsti juurde Rooma Jumiègesi abti ning seejärel Metzi piiskopi Chrodegangi ja oma sugulase Autcari, kelle saatel lahkus paavst 14. oktoobril 753 Roomast, et reisida Frangi riiki ametliku eesmärgiga pühitseda Pippinit uuesti ametisse. Stephanus II ületas Suure St. Bernardi kuru kaudu Alpid ja kohtus 6. jaanuaril 754 Ponthionis Pippiniga, kellele ta esitas abipalve, et see sõdiks langobardidega. Paavst oli mõnda aega Pariisi lähedal asuvas St. Denis' kloostris haige, kuid 14. aprillil tõotas Pippin Quierzys koos oma poegade kaitsta Püha Tooli ja langobardide käest vallutatud linnad anda paavsti omandusse (Pippini donatsioon). 28. juunil 754 salvis paavst Pippini Frangi riigi kuningaks ja andis talle Rooma patriitsi tiitli.

Pippin nõudis seejärel langobardide kuningalt Aistulfilt vallutatud alade rahumeelset loovutamist. Kui diplomaatilised vahendid jäid tulemusteta, korraldas Pippin augustis 754 sõjakäigu langobardide vastu ja Esimese Pavia rahu järel anti paavstile tagasi Pentapolise linnad ning Bütsantsi eksarhaadi alad. Paavst oli kuningaga sõjakäigul kaasas ja siirdus seejärel tagasi Rooma.

Kui frangid Itaaliast lahkusid, asus Aistulf 1. jaanuaril 756 piirama taas Roomat. Paavst saatis uuesti abipalve Pippinile, kes purustas uue sõjakäiguga langobardid ja juunis 756 sõlmitud Teise Pavia rahuga pidid langobardid loovutama paavstile Ravenna, Emilia, Rimini, Pesaro, Fano, Senigallia ja Ancona linnad ning ümberkaudsed alad.

Kuna enamik paavstile antud aladest kuulus varem juriidiliselt Bütsantsi keisri omandusse, siis taunisid Bütsantsi ametnikud Pippini otsust, kuid kuningas selgitas neile, et ta kavatseb enda vallutatud alad loovutada vaid paavstile.

Suhted Bütsantsiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus II saatis aastal 752 abipalve Bütsantsi keisrile Konstantinos V-le, et keiser saadaks Itaaliasse abiväge võitluseks langobardidega, kuid ei saanud vastust.

Aastal 753 andis keiser paavstile korralduse küsida langobardide kuningalt tagasi Bütsantsilt vallutatud alad, kuid paavst ei suutnud Aistulfi veenda alasid loovutama.

Liturgilised otsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus II lubas ristimist viia läbi ka veiniga, kuid hiljem on tema otsus tühistatud, kuna see oli vastuolus kanoonilise õigusega.

Ta lasi püha Symphorosa reliikviad viia Roomas asuvase San Angelo kirikusse.

Ordinatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Strephanus II ordineeris 20 piiskoppi, 11 preestrit ja 2 diakonit.

Stephanus II pühitses kolm kardinali: Ostia piiskopi Georgiuse, munk Anastasiuse ja diakon Petruse.

Paavsti primicerius (riigisekretär) oli Christopher.

Paavst määras Utrechti piiskopkonna administraatoriks Utrechti Gregoriuse.

Stephanus II lasi oma mõisa muuta kloostriks, mis pühendati Denisele.

Ta andis aastal 754 Pariisi lähedal asuvale St. Denis' kloostrile privileege ja lubas muuhulgas kloostri diakonitel kanda dalmaatikat, mis seni oli ainult Rooma diakonite privileeg.

Ta määras Nonantola kloostri abtiks Friuli endise hertsogi Anselmi.

Krstlik eetika

[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus II lasi taastada Roomas neli hospiitsi ja rajas kolm uut hospiitsi.

Stephanus II kultuuriloos

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud ajaloolased peavad Stephanus II ametkonna looduks "Constantinuse kingitust."

Tema ajal taastati Roomas mitmeid kirikuid, sealhulgas San Lorenzo fuori le Mura. Ta lasi rajada Rooma Peetri kiriku kellatorni, kuhu paigutati kolm kirikukella.

Stephanus II suri 26. aprillil 757 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Zacharias
Rooma paavst
752757
Järgnev
Paulus I