Victor III
Victor III | |
---|---|
Sünninimi | Dauferio (Desiderius) |
Valitsemisaja algus | 24. mai 1086 |
Valitsemisaja lõpp | 16. september 1087 |
Eelkäija | Gregorius VII |
Järeltulija | Urbanus II |
Sünnikuupäev | 1026 või 1027 |
Sünnikoht | Benevento |
Surmakuupäev | 16. september 1087 |
Surmakoht | Monte Cassino klooster |
Victor III (Dauferio, Dauferi, Daufario; mungana Desiderio da Montecassino, Desiderius; 1026 või 1027 – 16. september 1087) oli paavst 1086–1087. Ta oli 158. paavst ja 1058–1087 Monte Cassino kloostri 38. abt.
Dauferio sündis 1026 või 1027 Beneventos. Catholic Encyclopedia järgi oli ta pärit Benevento hertsogi suguvõsa ühest haruliinist ja oli pere ainus poeg, tema isa hukkus 1047 võitluses viikingitega. Teistel andmetel oli Dauferio isa hertsog Landolfo V, tema vennast Pandolfost sai 1012 Benevento kaasvalitseja ja 1033 hertsog (Pandolfo III).
Dauferio läks 20-aastaselt kloostrisse, lootes sel moel pääseda abiellumisest. Ta toodi kloostrist vägisi tagasi, kuid siis põgenes ta Cavasse ja võis varsti minna Benevento Santa Sofia benediktiini kloostrisse, võttes munganimeks Desiderius (Desiderio).
Desideriuse arvates polnud kloostrielu Beneventos piisavalt range, mistõttu ta läks Tremiti saarestikus asuvasse kloostrisse ja 1053 Majellasse. Ta vahendas 1053 Civitate lahingu järel läbirääkimisi paavst Leo IX ja viikingite vahel. 1055 kohtus ta Firenzes paavst Victor II-ga, kelle mõjutusel siirdus ta koos kahe mungaga Monte Cassino kloostrisse.
Desiderius määrati peatselt kloostri Capua konvendi etteotsa. 1057 sai Monte Cassino abt Stephanus IX nime all paavstiks, jäädes edasi abti ametisse. Stephanus IX haigestus peatselt ja nõudis uue järeltulija valimist, kelleks valiti Desiderius, kes ei asunud ametisse, kuna paavst tervenes ja saatis ta legaadina Konstantinoopolisse. Desiderius jõudis Barisse, kus ta kuulis paavsti surmast. 19. aprillil 1058 valiti ta Monte Cassino kloostri abtiks, jäädes sellesse ametisse 13. septembrini 1087. Ta nõudis enne surma, et uueks abtiks pidi saama kardinal Oderisio.
Desiderius kohtus 21. veebruaril 1059 Farfas Nicolaus II-ga, kellega ta reisis Osimosse. Nicolaus II nimetas ta 6. märtsil 1059 Santa Cecilia kardinalpreestriks ja paavstlikuks vikaariks Lõuna-Itaalias, tal oli voli määrata seal piiskoppe ning abte. Paavst tunnustas teda Monte Cassino kloostri abtina ja kinnitas 18. märtsil Monte Cassino kloostri privileegid.
Desiderius osales aprillis 1059 Roomas peetud Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord. Ta kirjutas mais 1059 kirja Amalfi vaimulikele, vahendas suvel 1059 Melfis läbirääkimisi Nicolaus II ja viikingite vahel, mis viisid rahulepingu sõlmimiseni. Ta viibis jaanuaris 1060 Firenzes ja juunis 1061 San Germano kloostris.
Nicolaus II surma järel 1061 tuli Desiderius koos Capua vürsti Richard Drengot'ga Rooma. Ta osales 6. mail 1065 toimunud Lateraani sinodil. 1069 siirdus ta Tremiti saarestikku. Paavst Aleksander II saatis ta legaadina Subiacosse. Desiderius võõrustas 1. oktoobril 1071 Monte Cassino kloostris Aleksander II-st, kes pühitses sisse kloostri uue kiriku.
Desiderius vahendas Gregorius VII ja Salerno vürsti Gisulfo II vahelisi läbirääkimisi ning juunis 1080 läbirääkimisi Gregorius VII ja Robert Guiscardi vahel. Ta osales 1. detsembril 1081 Dragonaras toimunud sinodil.
Desiderius külastas 1082 Albanos Saksa kuningat Heinrich IV-t. Ta üritas 1082 ja 1083 sõlmida rahulepingut Gregorius VII ja Heinrich IV vahel, kuid sattus Gregorius VII silmis ebasoosingusse. Ta läks 1084 koos Gregorius VII-ga Monte Cassino kloostrisse ja sealt Salernosse, kus ta viibis 1085 paavsti surivoodi juures. Ta vahendas 1085 Benevento peapiiskopi Roffredo I ja Salerno piiskopi Alfano I vahelist vaidlust.
Paavstiks saamine
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III valiti paavstiks nelipühade esimesel pühal 24. mai hommikul 1086 Rooma lähistel Marinos (Septesolis) Santa Lucia kirikus ja pühitseti ametisse 9. mail 1087 kardinal Odon de Lagery (hilisem paavst Urbanus II) poolt. Ta võttis nime Victor II järgi.
Victor III valiti paavstiks kompromisskandidaadina Capua vürsti Giordano I mõjutusel. Gregorius VII oli enne surma nimetanud kolm kandidaati, keda kardinalid oleksid võinud paavstiks valida, kuid kandidaatide seas polnud Desideriust. Sügisel 1085 oli Desiderius teel Rooma, kuid saanud teada, et viikingid tahtsid teda väevõimuga paavstiks ennistada, pöördus ta tagasi Beneventosse. Rooma vaimulikud kutsusid Desideriuse 23. maiks 1086 Rooma ja tahtsid ta paavstiks kuulutada, kuid abt ähvardas tagasi kloostrisse minna. Rooma konsul Cencio pakkus paavstiks Ostia kardinalpiiskoppi Odon de Lagery'd, kuid mõned kardinalid ei toetanud teda. Järgmisel päeval kuulutati Desiderius paavstiks.
Skisma
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III valitsemisajal jätkus Gregorius VII ajal alanud skisma Saksa-Rooma keisri Heinrich IV toetusel ametisse määratud vastupaavst Clemens III-ga.
Victor III tajus paavstiks saades, et ta pole Roomas eriti populaarne ja saanud kuulda keisri prefekti saabumisest, lahkus mai lõpus 1086 koos kardinalidega linnast. Ta teatas Terracinas hoolimata protestidest, et loobub paavsti ametitunnustest, pöördudes tagasi Monte Cassino kloostrisse.
Capua vürsti Giordano I nõudel pidas Victor III paavstliku vikaarina, mitte aga paavstina 21. märtsil 1087 Capuas sinodi, kus ta nõustus osavõtjate tungiva veenmise järel lõpuks paavstina ametisse asuma.
Vürsti toetusel pääses ta mais 1087 Rooma ja pühitseti ametisse. Kaheksa päeva hiljem lahkus ta linnast Monte Cassino kloostrisse. Juunis suutsid Toscana krahvinna Matilda sõjaväelased Castel Sant'Angelo kindluse vastupaavsti toetajatest vabastada ja krahvinna palus Victoril tagasi Rooma pöörduda. Paavst saabus Rooma meritsi ja talle lojaalsed sõjamehed kihutasid 1. juuliks vastupaavsti toetajad linnast minema. Peatselt levisid kuuldused Heinrich IV Itaaliasse tulemise kohta ja paavst lahkus Roomast Beneventosse, pidades seal augustis sinodi, kus ta ekskommunitseeris Clemens III.
Vaimulike moraalinõuete rõhutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III taunis Beneventos peetud sinodil ilmikute investituuri ja simooniat.
Suhted Prantsuse piiskoppidega
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III ekskommunitseeris Beneventos peetud sinodil Lyoni piiskopi Hugues' ja Marseille abti Richardi.
Suhted Sardiinia piiskoppidega
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III saatis Sardiinia piiskoppidele kirja, süüdistades Cagliari piiskoppi koguduse hooletusse jätmises.
Uus kardinal
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III määras 1086 kardinaliks Segni piiskopi Bruno.
Victor III kultuuriloos
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III arendas abtina Monte Cassino kloostrit. Ta laiendas kloostri valduseid, rajas õppeasutusi ja suurendas raamatukogu. Tema ajal pühitseti 1. oktoobril 1071 sisse kloostri uus kirik, tseremoonial osales paavst Aleksander II, 10 peapiiskoppi ja 44 piiskoppi.
Ta kirjutas abtina traktaadi "Dialogues" püha Benedictuse imetegudest.
Kardinal Deusdedit pühendas talle kaanonikogu "Collectio canonum".
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Victor III haigestus mais 1087, kui pidas paavstina oma esimese missa. Ta suri 16. septembril 1087 Monte Cassino kloostris ja maeti samasse kloostrisse. Tema säilmed maeti 16. sajandil ja 1890 ümber.
Victor III austamine pühamehena algas Anastasius IV ajal. Benedictus XIII määras 1727 tema mälestuspäevaks 16. septembri ja Leo XIII kuulutas ta 23. septembril 1887 õndsaks.
Hinnang
[muuda | muuda lähteteksti]Catholic Encyclopedia järgi oli Victor III (Desiderius) üks mõjukamaid Monte Cassino kloostri abte kloostri rajaja Benedictuse järel.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Faustino Avagliano: Montecassino nell'età dell'abate Desiderio. Note in margine e prospettive. C. Fonseca, "Unità politica e differenze regionali nel regno di Sicilia". Galatina, 1992: 173–179.
- Faustino Avagliano, Guglielmo Cavallo: L'età dell'abate Desiderio. Montecassino, 1989–1994.
- Faustino Avagliano: Desiderio di Montecassino e l'arte della riforma gregoriana. Cassino, 1997.
- Hans Belting: Der Codex 73 in Monte Cassino und die Cassinesische Kunst vor Desiderius. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 26, 1963: 193–212.
- Otto Paul Clavadetscher: Die Einführung der Grafschaftsverfassung in Rätien und die Klageschriften Bischof Viktors III. von Chur. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 39, 1953: 46–111.
- Herbert Cowdrey: The age of Abbot Desiderius. Montecassino, the papacy and the Normans in Eleventh an early Zwelfth centuries. Oxford, 1983.
- Herbert Cowdrey: L'abate Desiderio e lo splendore di Montecassino: riforma della chiesa e politica nell'11 secolo. Milano, 1986.
- Mariano Dell'Omo: Commemorazione del IX centenario della morte di papa Vittore III. "Bollettino dell'Università degli Studi di Cassino" 1, 2/3 (1987): 83–85.
- Mariano Dell'Omo: Desiderio di Montecassino: un monaco sulla. "Benedictina" 35, 1988: 577–589.
- Mariano Dell'Omo: Alfano I, Montecassino e Salerno. L'età dell'abate Desiderio. "Latium" 5, 1988: 305–319.
- Margaret English Frazer: Abbot Desiderius' revival of the arts at Montecassino. Jörg Rasmussen, "Studien zum europäischen Kunsthandwerk: Festschrift Yvonne Hackenbroch". München, 1983: 11–24.
- Paolo Garbini: I Dialogi di Desiderio di Montecassino. Paolo Chiesa, "I Dialogi di Gregorio Magno. Tradizione del testo e antiche traduzioni, Atti del convegno per le celebrazioni del XIV centenario dalla morte di Gregorio Magno". Firenze, 2006: 43–56.
- Anna Maria Fagnoni: I "Dialogi" di Desiderio nella "Chronica monasterii Casinensis". "Studi medievali" 34, 1993: 65–94.
- Maria Antonia Ferrante: L'anima e la spada: Desiderio di Montecassino e Roberto il Guiscardo. Foggia, 2006.
- Ferdinand Hirsch: Desiderius von Monte Casino als Papst Victor III. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 7, 1867: 1–112.
- J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
- Tommaso Leccisotti: L'incontro di Desiderio di Montecassino col re Enrico IV ad Albano. "Studi gregoriani per la storia di Gregorio VII e della riforma gregoriana" 1, 1947: 307–319.
- Richard Lehmann: Über den die Excommunication des Erzbischofs Hugo von Lyon durch Papst Victor III. betreffenden Brief des Ersteren an die Gräfin Mathilde. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 8, 1868: 641–648.
- Graham A. Loud: Abbot Desiderius of Montecassino and the Gregorian papacy. "The Journal of Ecclesiastical History" 30, 1979: 305–326.
- William D. McCready: The incomplete Dialogues of Desiderius of Montecassino. "Analecta Bollandiana" 116, 1998: 115–146.
- William D. McCready: Dating the Dialogues of Abbot Desiderius of Montecassino. "Revue bénédictine" 108, 1998: 145–168.
- William D. McCready: Abbot Desiderius, Alberic of Montecassino, and the writing of the Dialogi de miraculis Sancti Benedicti. "The journal of medieval Latin" 9, 1999: 102–120.
- Ottavio Morisani: La pittura cassinese dell'epoca dell'abate Desiderio e le sue relazioni con Bisanzio. "Corso di Cultura sull'Arte Ravennate e Bizantina" 14, 1967: 253–265.
- Heinrich Rickenbach: Monte Cassino von seiner Begründung und Gestaltung bis zu seiner höchsten Blüte unter Abt Desiderus. Einsiedeln, 1884.
- Henry M. Willard: Abbot Desiderius and the ties between Montecassino and Amalfi in the eleventh century. Montecassino, 1973.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Artikkel Victor III kohta. (inglise keeles)
- Artikkel Victor III kohta. (inglise keeles)
- Victor III dokumendid.
- Victor III kardinal.
- Paavsti valimine 1086. aastal. (inglise keeles)
- Artikkel Gregorius VII kohta. (inglise keeles)
- Artikkel Urbanus II kohta. (inglise keeles)
- Artikkel vastupaavst Clemens III kohta. (inglise keeles)
- Artikkel Toscana krahvinna Matilda kohta. (inglise keeles)
- Artikkel kardinal Deusdeditist. (inglise keeles)
- Artikkel Monte Cassino kloostrist. (inglise keeles)
- Artikkel investituuritülist. (inglise keeles)
- Artikkel Cagliarist. (inglise keeles)
- Artikkel Lyoni piiskopkonnast. (inglise keeles)
Eelnev Gregorius VII |
Rooma paavst 1086–1087 |
Järgnev Urbanus II |