Marcellinus

See artikkel räägib paavstist; 275. aasta Rooma konsuli kohta vaata artiklit Marcellinus (konsul 275); teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Marcellinus (täpsustus)

Marcellinus oli paavst 296–304. Ta oli 29. paavst.

Marcellinus oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast ja ta oli Projectuse poeg. Nime sarnasuse tõttu on teda seostatud järgmise paavsti Marcellus I-ga.

Paavstiks saamine

Marcellinus sai "Liberiuse kataloogi" järgi paavstiks 30. juunil 296. "Liber Pontificalise" järgi oli ta ametis 8 aastat 2 kuud ja 22 päeva.

Tegevus paavstina

Arheoloog Giovanni Battista de Rossi avastatud epitaafi järgi kohustas Marcellinus diakon Severust rajama katakombidesse uusi matmiskambreid. Ta ordineeris 4 presbüterit, 2 diakonit ja 5 piiskoppi. Tema ajal võeti 301. aastal Armeenias vastu kristlus.

Diocletianuse kristlaste tagakiusamine

Rooma keiser Diocletianus andis 23. veebruaril 303 välja edikti, mille alusel kästi hävitada kirikud, konfiskeeriti katakombid ja kohustati kristlasi üle andma pühakirjade tekste. Marcellinuse edasine saatus on vastukäivate andmete tõttu segane. Kirikuajaloolase Eusebiose järgi mõjutas tagakiusamine teda, kuid ei Eusebios ega teised tolleaegsed kirikuajaloolased ei seosta Marcellinust usust taganemisega.

Donatistide järgi oli Marcellinus taganenud usust, kutsunud üles suitsutama viirukit ebajumalatele ja nõustunud pühakirjade tekstide üleandmisega võimudele. Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi pidi see sündmus toimuma mais 303. Pühakirjade üleandmisega olid donatistide järgi seotud ka presbüterid Marcellus, Miltiades ja Silvester. 6. sajandil ringles Marcellinuse tegevuse kohta nii apokrüüfilisi kui võltsitud dokumente. Teda seostati 303 aset leidnud Sinuessa sinodiga, mis kutsuti kokku tema tegevuse uurimiseks, kuid selle sinodi toimumist peetakse ajalooliselt kaheldavaks. Sellel sinodil oli kotiriides kohale saabunud Marcellinus esimesel kahel päeval eitanud oma süüd, kuid kolmandal päeval võtnud ta süü omaks. Teda ei mõistetud sinodil karmidele süüdistustele vaatamata hukka, kuid ta läks pärast sinodit Diocletianuse juurde, kus ta tunnistas oma usku, mille järel Marcellinus hukati koos mitmete piiskoppidega. Samas oli hiljem teada vaid kaks Rooma diakonit, keda süüdistati ususttaganemises. Juhul kui Marcellinus taganes usust, ei tunnustatud teda enam koguduse juhina, mistõttu ta võis loobuda oma ametist või tagandati ja seega jättis ta tagakiusamise ajal kiriku ametliku juhita.

Kuigi ajaloolased on Marcellinuse taganemise usust seadnud kahtluse alla, ei tunnustatud teda järgmistel sajanditel sedavõrd kui tema eelkäijaid. Nii ei pühendanud Damasus I talle hümni ega leidu tema nime mõnedes hilisemates paavstide loendites, nagu "Martyrologium hieronymianum", "Depositio episcoporum" ja "Depositio martyrus". "Liber Pontificalise" järgi oli ta küll esmalt soostunud suitsutama ebajumalatele, kuid siis kahetsenud oma eksimust ja hukatud pea mahalöömise läbi koos kaaslaste Claudiuse, Cyrinuse ja Antoniusega. Tema haud muutus kristlastele austamiskohaks. Teisalt seostataks seda preester Marcellinusega, kes võis olla teine isik kui samanimeline paavst.

Preester Marcellus mattis Marcellinuse "Liber Pontificalise" järgi 26 päeva (1602. aasta väljaande järgi 36 päeva) pärast oma surma 26. aprillil 304 Santa Priscilla katakombi. "Liberiuse kataloogi" järgi suri ta 25. oktoobril 304. Marcellinust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev oli katoliku kirikus varem 26. aprill, kuid nüüd peetakse seda 2. juunil. Õigeusu kirikus on tema mälestuspäev 7. juunil.

Kirjandus

A. Amore "È esistito papa Marcellino?" "Antonianum" 33, 1958: 57–75.
Philippe Blanchard "A mass grave from the catacomb of Saints Peter and Marcellinus in Rome, second-third century AD". "Antiquity. A quarterly review of archaeology" 81, 2007: 989–998.
J. N. D. Kelly "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
"Liber Pontificalis".
Orazio Marucchi "La cripta storica dei ss. Pietro e Marcellino recentemente scoperta sulla via labicana". "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 4, 1898: 137–193.
Orazio Marucchi "La memoria dei santi Marco e Marcelliano nel cimitero di Domitilla e probabile attribuzione a questi martiri di un carme del Papa Damaso". "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 5, 1899: 5–20.
Orazio Marucchi "Il sepolcro di papa Marcellino". "Nuovo Bullettino di Archeologia Cristiana", 12, 1907: 115–146.
Orazio Marucchi "Osservazioni sulla cripta storica recentemente scoperta nel cimitero dei santi Marcellino e Pietro sulla via Labicana." "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 21, 1915: 5–11.
Carlo Odescalchi "Difesa della causa di S. Marcellino Primo". Roma, 1819.
Ernst Röttges "Marcellinus-Marcellus". "Zeitschrift für Katholische Theologie" 78, 1956: 385–420.
Joseph Wilpert "Ein Cyclus christologischer Gemälde aus der Katakombe der Heiligen Petrus und Marcellinus". Freiburg, 1891.
Joseph Wilpert "Unbekannte Malereien aus der Katakombe der Hll. Petrus et Marcellinus". "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 5, 1891: 195–196.

Välislingid

Eelnev Caius	Rooma paavst 296–304	Järgnev Marcellus I